Pragmaatilistel kommunikatsiooni põhjustel on see tarvilik: plakatile ei saa trükkida tervet traktaati ning pooleminutilisse reklaamklippi ei mahu terve kõne. Kuid sisuliselt on sellised lööklaused või väljaütlemised tavaliselt üsna kasutud. Kuna nad on niivõrd üldised, siis me kõik saame nendega nõustuda, mis tähendab, et see nõustumine on tühi ja kasutu. Teiseks, on valija ees alati küsimus üksiku kandidaadi ja erakonna valimise vahel. Kuigi formaalselt annab iga valija oma hääle ühele või teisele isikule siis sisuliselt läheb see hääl tihti siiski erakonnale (viimastel Riigikogu valimistel teenis isikumandaadi välja vaid 14 kandidaati).

Eesti poliitikas on pigem vähe neid poliitikuid ja neid juhtumeid, kus keegi kalduks kõrvale või erineks oma koduerakonna seatud sihist. See aga tähendab seda, et sümpaatset ja võimekat kandidaati ei saa teinekord valida, sest ta kuulub sellisesse erakonda, kelle meetodid või ideed pole vastuvõetavad või kelle varasem käitumine on teinud ettevaatlikuks.

Üksnes omakasu

Kuid kaks suurimat probleemi selle juures, kuidas täna valimiskampaaniaid tehakse, on omakasule õhutamine ning oma alusväärtuste selge sõnastamine. ERR-i uudisteportaal palus erakondadel nimetada need valimislubadused, mis kindla peale ära tehakse, kui nad valituks osutuvad. Antud uudisloost võis lugeda peamiselt seda kuidas erakonnad lubasid valijatele raha, kes otseselt erinevate toetuste tõstmise läbi, kes kaudselt maksude alandamise kaudu. Kuid üldine sõnum oli siiski sama: kui valid meid, siis saad täpselt nii ja nii palju eurosid rohkem. Sarnane retoorika on läbiv kogu valimiskampaanias. 

Kui me aga ootame poliitikutelt riigimehelikku käitumist, see tähendab selliste otsuste tegemist, mis on head kogu riigile ja mis tingimata ei aita kaasa nende endi isiklikule või erakondlikule edule, siis miks me oleme rahul sellise valimiskampaaniaga, mis ootab valijatelt vastupidist käitumist? Miks peaksid valijad lähtuma oma hääle andmisel sellest, mis toob neile kõige suuremat omakasu, ja mitte sellest, mis toob kõige enam head kogu riigile üldiselt? Selline omakasul põhinev kampaania on alandav, sest valija muudetakse tarbijaks, kes vahetab oma hääle raha vastu. Ühtlasi on see taunitav, sest valijat peetakse kellekski, kes ei suuda hoolida teiste muredest. Seega ma ootan, et valimiskampaanias oleks vähem sellist omakasule õhutamist ja meid kutsutaks rohkem mõtlema sellele, mis on hea meile kõigile.

See esimene probleem on ilmselt otseselt mõjutatud teisest, et väga tihti puudub valimiskampaanias hetk, mil kandidaadid ja erakonnad sõnastavad, mis on nende alusväärtused ning kuidas nad näevad, et need väärtused realiseeruvad. Konkreetsed ettepanekud seaduste muutmiseks või uute seaduste väljatöötamiseks on muidugi head, kuid kui sellega ei kaasne ideeline põhjendus, on neist väga vähe kasu. Sest ilma ideelise aluseta saan vaid induktiivselt arutleda kuidas too kandidaat või erakond käituks olukorras, mida me kumbki täna veel ette ei näe. Kuid induktiivne arutlemine ei taga tõeste eelduste ja korrektse arutluse puhul järelduste tõesust. 

Väärtused ja põhimõtted

Seega ma võin püüda üksikjuhtumitest tuletada, kuidas kandidaat või erakond käituks mingis olukorras, aga ma ei saa kunagi oma järeldustes kindel olla. Seevastu kui ma teaksin, mis on need väärtused või põhimõtted, millest kandidaat või erakond ühe või teise ettepaneku puhul on lähtunud, siis saaksin deduktiivselt järeldada, kuidas ta tulevikus mõnes situatsioonis otsustaks (eeldusel muidugi et jäädakse oma põhimõtetele truuks). Mitte keegi ei suuda detailselt üheski dokumendis kogu järgneva valitsemisperioodi kõiki otsuseid ära kirjeldada, küll aga on võimalik kirja panna ja sõnastada väärtused ja tegutsemispõhimõtted, mille alusel neid otsuseid tegema hakatakse. Ühtlasi tähendaks oma väärtuste ja põhimõtete selge ja täpne sõnastamine seda, et lehmakauplemist oleks vähem, sest ruumi keerutamiseks ei oleks enam sama palju: iga otsuse puhul saaksime me kontrollida, kas on lähtutud deklareeritud põhimõtetest ja kui ei, siis on meil alus küsida, et miks mitte. 

Seega ma ootan, et valimiskampaanias oleks vähem juttu sellest, mida kandidaadid teha tahavad ja rohkem sellest, miks nad seda teha tahavad.