MATTI KLAAR: Eesti on meie endi teha
Minu imestuseks igatsevad mõned siiralt taga Nõukogude aega – et oli kord, kõigil oli töökoht, kui olid kuulekas ja tubli, said kuhugi tuusiku või oh õnne, õiguse osta kümne aasta pärast auto... Hinnad olid stabiilsed, kõigil oli katus pea kohal ja leib laual. Oli küll. Aga üldjuhul tuli katust jagada ei tea mitme teisega ja kui tahtsid leiva peale midagi paremat, pidid kõvasti kombineerima.
Ja vaadakem neid stabiilseid hindu. Igaühel oli töö, aga paljudel mitu. Peale selle veel järjekordades seismine – äkki saab midagi, ükskõik mida. Alati polnud selge, miks sabas seisti, aga kindluse mõttes tuli seista.
Toimus pidev tootmine, töökuse ja andumusega ületati viisaastakuplaani, isegi mitmekordselt. Aga midagi osta polnud ikkagi. Suuremate asjade saamiseks pidi aastaid ootama, kuni järjekord sinuni jõudis.
Ja siis väideti, et inflatsiooni pole. Kas tõesti? Alguses olid Nõukogude Liidus hinnad paigal, aga kaupa polnud. Millalgi 1980-ndate lõpus läks inflatsioon täie valuga lahti – rahatähti trükiti järjest kiiremas tempos. 1990-ndate alguseks oli inflatsioon oma 1000 protsenti aastas.
Lugesin hiljuti Eesti Päevalehest ühe lugeja kirja, kuidas Nõukogude Liidu ajal olnud pensionäril ikka hea, sai 120 rubla kuus ja elas lahedalt ära. Et praeguse pensioniga ei tule kuidagi välja. Nõus, ega praegune pension pole tõesti kiita, aga ikka parem kui 120 rubla. Kirjutaja võiks ju nii tehagi, et vahetab pensionipäeval endale 120 rubla, ülejäänud annab heategevusele ja elab lahedalt ära. Aga millegipärast arvan, et ta tegi võllanalja.
Edukad reformid
Pärast esimesi riigikogu valimisi 1992. aastal toimus palju ja kõige olulisem sellest oli rahareform. Tollast valitsust süüdistatakse kõiksugustes surmapattudes, kaasa arvatud viljaikaldus ja sügistormid. Aga olgem ausad: rahareform elas täiesti iseseisvat elu ja muutis tingimusi majandusreeglite järgi – kolhoosid olid juba ammu lagunenud, päälikud olid minema tassinud, mida said, ja asutanud kolhooside varaga igat sorti aktsiaseltse.
Esimene valitsus pani masinavärgi nii käima, et kolm-neli valitsust pärast seda elasid neist reformidest. Maksusüsteem ja Eesti kroon on praeguseni hästi vastu pidanud.
Eestlane ütleb teise eestlase kohta, et too olevat jultunud, ebaeetiline, omakasupüüdlik, seksist ja joodik, kes töötab end veel surnuks Nojah, kõiges on natuke tõde, aga asjad tuleb panna perspektiivi ja põhjused üles otsida. Iseseisvuse taastamisest saab varsti 16 aastat. Tolleaegsed keskkooliõpilased on nüüd 30-aastased ja natuke üle. Osa neist on tegijad, kes Eestit kaudselt või otse juhivad. Kes on nende eeskujud? Nende vanemad ja vanemate tuttavad, kes reformide ajal kas hakkasid vinduma ja virisema või tegutsema. Ratsa rikkaks! Nii või teisiti, eeskuju ei olnud hea. Eetika ja moraal olid teisejärgulised, kadedus või teisel naha üle kõrvade tõmbamine oli norm. Arvan, et sellest tulebki järgmise generatsiooni hoolimatus ja karistamatustunne, mida muidugi võimendab see, et karistusi tõepoolest pole. Mitte et seadusi poleks – on küll ja isegi häid –, aga rakendus logiseb. Näiteid leiab kas või liiklusest: iga päev näeme läikivaid autosid, mis pargivad keelutsoonis või lausa invaliididele mõeldud kohtadel.
Näiteid on palju ja üldistamisoht suur. Sigadusi, sealhulgas ostu-, müügi- ja vahetussigadusi saadab korda väike, aga väljapaistev osa ühiskonnast.
Enamik on täiesti normaalsed, seaduskuulekad, andekad tegelased, oma heade ja halbade külgedega, sooja südame ja hoolivusega ning paraja lohakusega. See kõik on inimlik.
Valima peab minema
Riigikogu valimiste eel käib kõva lubamine: ikka rohkem, paremini ja ausamalt. Tuleb selles rägastikus leida endale kõige vastuvõetavam kandidaat ja igal juhul hääletama minna. Vastupidiselt käituja annab ära oma õiguse viriseda: kas me sellist Eestit tahtsime? Eestit tuleb ise teha ja kes kaasa ei räägi, annab otsustamisõiguse hoopis neile, keda ise otsustamise juurde ei tahakski.
Võib ju juhtuda selline absurdne olukord, et 70% hääleõiguslikke kodanikke jääb koju ega hääleta – ja need 30%, kes hääletavad, keeravad kokku sellise “käki”, et lase olla. Väga pahatahtlikult võib mittehääletajate enamikku süüdistada lausa riigireetmises. Nii et hääletama, kallis rahvas! Siis on kõik teinud oma osa, ja tulemus on just selline, nagu tulema pidi.
Kas Eestis on hea elada? On küll, aga arenguruumi on veel küllalt. Areng algab ja lõpeb meie endiga. Kui me lööme käega: “mina nendega küll ei tegele” või “mina neid ei usalda”, siis oleme kõik trumbid käest andnud. Olemegi kaotajad, kel pole õigust kibestunult küsida: “Kas me sellist Eestit tahtsimegi?” Küsimus on muidugi valesti esitatud, küsima peab hoopis: “Kas mina tahtsin teistele kaela määrida sellist Eestit, mis mulle endale ka ei meeldi, sest ei võtnud osa selle paremaks muutmisest?” Vaat nii. Eesti oleme meie, tema paremaks muutmine on meie endi kätes.
Eesti ei ole mingi ebamäärane koll, et “nemad seal Toompeal” loovad olukorra, kus “linnaga pole niikuinii mõtet õiendada”. Ei, Eesti koosneb meist, Eestimaal elavatest isikutest – sinust, minust ja naabritädist. Kui Toompea tegelased ei meeldi, anna oma hääl kellelegi teisele, ja kui nii teevad küllalt paljud, tekib muutus, mis paneb poliitikud mõtlema ja aru saama, et nemad on rahva esindajad, mitte rahvas nende alluv. Kui selline arusaam pärale jõuab, algab jõuline ühiskondlik tervenemine. Kõik on meie endi teha.
Minge valima, kallis rahvas! Ja astuge laulukoori, kui aega jääb. Päris tore on.
