Link kopeeritud!

Matti Maasikas: Avaliku teenistuse seaduse neli viga

 (37)
Matti Maasikas: Avaliku teenistuse seaduse neli viga
Matti MaasikasFoto: erakogu

Mõni nädal tagasi vaagis neli poliitikut telesaates väsinud ilmega avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) eelnõu. Vaatajaküsimus oli: „Kas te toetate ATS-i muutmata kujul vastuvõtmist?” Vastuseks tuli jõuline „ei” ligi 90%-ga.

Usutavasti oleks publikum sama informeeritult ja sama veendunult osanud vastata näiteks küsimusele, kas villavabrik ikka jääks seisma, kui Liblel õnnestuks jõe vesi tagurpidi voolama panna.

Kohe saate alguses läks jutt ametnike streigiõigusele ja jäi sinna kauaks. Peaaegu päris puutumata jäi uue seaduse põhiküsimus: millist avalikku teenistust Eesti vajab ja kuidas aitab menetluses olev eelnõu saavutada inimeste jaoks paremaid avalikke teenuseid?

Praegu kehtiv ATS võeti vastu jaanuaris 1995 ja on muidugi ajast-arust. Riigikogu menetluses olev eelnõu lahendab mitu vana seaduse puudust. Näiteks viiakse ametnike töölt lahkumise hüvitised sarnaseks töölepingu seaduse järgsetega. Õige ka. Pole mingit õigustust kuni 12-kordsele koondamishüvitise erinevusele avaliku ja erasektori töötaja vahel. Avalike teenistujate puhkust piiratakse 35 päevani (praegu võib see sõltuvalt tööstaažist ja laste arvust pikem olla).

Edasi kaotatakse ka ametlikult mitmed mitte tööle hakanud institutsioonid, nagu ametnike reserv ja atesteerimine oma senisel kujul. Ametnike ringi kitsendatakse, kuid NB! – see ei tähenda maksumaksja palgal olevate inimeste arvu automaatset vähenemist. Ametnike lähetuste, koolituste ja muu sarnasega seotud õigusi täpsustatakse ja selgitatakse. Ühtne palgaastmestik kaotatakse ja kõigi ametnike palgad avalikustatakse.

Kuidas aga saavutatakse uue seaduse järgi professionaalsem, paremini motiveeritud ja avatum avalik teenistus? Siin jääb eelnõu poolele teele.

Suvalised palgad

Esiteks, eelnõu järgi ei saa Eesti riigisektori töötajaskonnast ühtsete ja arusaadavate reeglite järgi toimivat teenistust. Jätkub paljukurdetud olukord, kus isegi valitsus pole ühtne tööandja, vaid ametnik peab näiteks siseministeeriumist riigikantseleisse tööle minnes end koos kõige juurdekuuluvaga töölt lahti võtma ja uuesti tööle vormistama. Ei saa üle kanda puhkusepäevi, teenistusastet, ametinimetust.Miks ei võiks asutuste vahel roteerumine olla tunduvalt lihtsam?

Teiseks, ühtne palgaastmestik ei hakanud küll toimima (kui ma ei eksi, uuendati seda viimati 1998. aastal ja kantsleri palk on selle järgi 12 500 krooni), kuid asutustele palkade määramiseks sisuliselt vabad käed jätta ei ole mõistlik. Ministrile ja kantslerile võib ju tunduda, et nad on võimelised mitmesaja inimesega palgaläbirääkimisi pidama. Tegelikult on see väga aega- ja närvesööv tegevus. Pealegi pole olukord, kus ministeeriumid löövad üksteiselt palgaga üle sarnast tööd tegevaid inimesi, eriti sekretäre, kellelegi kasulik. Suured erinevused näiteks ministeeriuminõunike palga vahel kapseldavad need asutused kindlalt eraldiseisvateks vürstiriikideks. Ei maksa tulla rääkima, et ühes ministeeriumis peavadki olema palju suuremad palgad, sest nad peavad võistlema töötajate pärast näiteks pangandussektoriga. Teine asutus võistleb advokatuuriga, kolmas rahvusvaheliste organisatsioonidega, neljas... ega tipparstidki päris sandikopikaid teeni.

Eelnõu järgi peaks rahandusministeerium juhtima avaliku teenistuse arengut, sealhulgas palgakorraldust, ja viidatud probleemiga tegelema. Reaalne elu on paraku näidanud, et kui tahes tubli haruministeerium ei suuda Eestis juhtida pika vinnaga horisontaalseid poliitikaid. Teised ministeeriumid kas sõidavad üle või lihtsalt ei „mängi” kaasa. Targem oleks anda riigisekretärile tõelised avaliku teenistuse juhi funktsioonid ja riigikantseleile kõik teenistuse arendamisega seotud ülesanded.

Loe veel

Kolmandaks verevahetuse vajadus. On avalik saladus, et asutustevahelise koostöö nõrkus on üks suuremaid probleeme Eesti riigi juhtimisel ja mõistlike otsuste tegemisel. Lihtsamad rotatsioonireeglid ministeeriumite vahel aitaksid inimestel lihtsamalt liikuda, uusi kogemusi omandada ja edasi anda. Kuid verevahetust on vaja ka avaliku ja erasektori vahel. Uus eelnõu sätestab küll, et ametikohad täidetakse ülejuhul avaliku konkursi korras. Aga sellest erandit teha on liiga lihtne. Pealegi, miks mitte kaaluda ametikohtade protsendi kehtestamist, mis tuleb kindlasti täita kandidaadiga väljastpoolt oma asutust? Kauaaegse pangajuhi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse tööle asumine on kiiduväärt. Kuid küllap oleks tublisid tulijaid veelgi, kui riik sihikindlamalt värbaks.

Eelnõu tuleb täiendada

Neljandaks, mitu ametnike senist privileegi olid liiga suured. Kuid pikema arenguga riikide kogemus näitab siiski, et professionaalse ja lojaalse avaliku teenistuse kasvatamiseks on vaja teatavaid stiimuleid põhimõttel „leib on küll peenike, aga pikk”. Praegune eelnõu sõtkub leivatainast peenemaks ja nüsib ühtlasi ka otsast lühemaks.

Kokkuvõtteks: kolmandale lugemisele minev ATS-i eelnõu ei vii paraku Eesti avalikku teenistust vajalikul määral edasi. Targem oleks praegust eelnõu korralikult täiendada. 17 aastat on aega läinud, võib mõne kuu juurde võtta küll.

Kirjutis väljendab autori isiklikke vaateid.

Varivalitsus