Ning kirjutas Tallinna: “Ümberringi kistakse puumajad maha ja varsti tuleb kord nagunii meie kätte, sest Eesti valitsuse maja ei või ka see kõige inetum olla.” Välisministeeriumis loeti saadiku mure õigustatuks ja pärast (toonase tava järgi kinnist) arhitektuurivõistlust valmis Kaivopuistos Konstantin Bölau projekti järgi ilus funktsionalismi ja uusklassitsismi mõjudega saatkonnahoone, mis teenib Eesti riiki ka 2007. aastal.

See oli Eesti oma diplomaatilise arhitektuuri algus. Jätku tuli oodata eesti mehe keskmise eluea jagu, 65 aastat. 1998 avas riigikogu esimees Toomas Savi Vilniuses Eesti uue saatkonnahoone. Selle olid samuti projekteerinud võistluse (tänapäevase tava järgi avaliku) võitjad arhitektuuribüroost 3+1.

Pea aastakümme hiljem kavandab Eesti riik koguni kahe uue saatkonnahoone ehitust, Riiga ja Pekingisse. Mõlemad asukohad on Eesti jaoks ülimalt olulised – Riia lähema naabri ja Eesti äri suurima investeerimiskoha pealinnana, Peking maailmariigi, ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme pealinnana. Loomulikult soovib Eesti riik, et meie esindus nendes linnades oleks väärikas ja kannaks ka Eesti kultuuri, arhitektuuri sõnumit. Hellati juhtmõte kehtib ka praegu. Seepärast ei olnud välisministeeriumis mingeid eriarvamusi küsimuses: kas nende saatkonnahoonete projekteerimiseks kuulutada võistlus või mitte?

Eesti arhitekti võit oleks tore

Ammu enne seda, kui 2007. aasta riigieelarve riigikogus lõpliku kinnituse sai, kohtus välisminister Urmas Paet Eesti arhitektide liidu (EAL) esimehe Ülar Markiga. Riigihangete seaduse alusel lepiti kokku korraldada mõlema kavandatava saatkonnahoone projektlahenduse saamiseks võistlus. Sellest hetkest peale on kõik välisministeeriumi sammud kooskõlastatud EAL-iga. Ehk nagu ütleb ka EAL ise: “Eesti arhitektide liit on vaadanud üle ja teinud võistlustingimustesse ettepanekud, mida korraldajad on ka arvestanud.” Teiste hulgas on neil aruteludel ja koosolekutel aktiivselt ja konstruktiivselt osalenud ka liidu aseesimees Margit Mutso, kes eilses Päevalehes arhitektuurivõistluste tingimusi kritiseeris (vt Margit Mutso: “Kõike muud kui kvaliteet?”, EPL 16.10). Näiteks Pekingi võistluse zˇüriis on neli arhitekti-arhitektuuriajaloolast ning neli riigiametnikku-poliitikut.

Niipalju praegu käimas olevate võistluste taustast. Edasi mõnest Mutso esitatud konkreetsest küsimusest.

Esiteks ütlen eestlasena, et oleks haruldaselt tore, kui võistluse võidaks Eesti arhitekt. Eesti-sisest riigihanget pole aga pärast meie liitumist Euroopa Liiduga võimalik välja kuulutada, kõik hanked on avatud kõigile EL-i kodanikele ja firmadele. Riigihangete seadus ütleb ühemõtteliselt: hankija peab kohtlema kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis, mõnes muus EL-i liikmesriigis, muus Euroopa majanduspiirkonna lepinguriigis või maailma kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis, võrdselt ja mittediskrimineerivalt.

Kuna see ilus Euroopa põhimõte annab Eesti arhitektidele võrdsed võimalused osaleda, ütleme, Suurbritannia saatkonna- või ka muude avalike hoonete võistlustel, tuleb seda pidada meile ka sisulises mõttes igati kasulikuks.

Viimase kolme aasta töökogemus, mida välisministeerium võistlusel osalejatelt nõuab, tuleneb samuti otseselt riigihangete seadusest. Hankija peab kontrollima pakkuja tausta ning tema viimase kolme aasta jooksul tehtud toimingute kohta info küsimine on osa sellest kontrollist. Tänavu 18. septembril arhitektide liidus toimunud nõupidamisel tõstatasid arhitektid selle küsimuse samuti ja siis jõuti ühiselt järeldusele, et siin paraku ei saa seadust paindlikult tõlgendada. 

Igas kohas oma eripära

Jah, Riia linnas kehtivad Läti seadused. Nii nagu Tallinnas Eesti omad. Ja meie ka ei taha, et keegi võõramaalane tuleks Tallinna kesklinna hoonestatud kvartalisse midagi täiesti ebasobivat ehitama. Nii on õigus oma ilusatesse juugendkvartalitesse ehitamiseks raamtingimusi seada ka riialastel. Need reeglid pole tõepoolest just lühikesed, ent on – erandiks ehk vaid liiklusskeem – kõigi jaoks olemas eesti või inglise keeles.

Pekingit puudutavad materjalid olid algselt tõesti puudulikud. EAL võttis selle küsimuse õigustatult üles. Välisministeeriumil ei tulnud pähegi viidata EAL-i varasemale kooskõlastusele samadele paberitele. Me pidasime EAL-iga maha arutelu ning võtsime arhitektide soove arvesse. Võistlustingimusi muudeti, muu hulgas osalemistähtaega pikendades. Muutused on väljas nii välisministeeriumi kui ka arhitektide liidu koduleheküljel.

Lõpetuseks tahan ka vastata Mutso retoorilisele küsimusele: kas tõesti pole Hiinas ühtegi maamõõtjat, kes suudaks teha maa-alast korraliku geodeetilise alusplaani? Muidugi on. Pekingis on maamõõtjaid, insenere, arhitekte ja ehitajaid. Ning seal on Läti omast võrreldamatult keerulisemad ehitusnormid ja

-reeglid, Euroopa omast erinev asjaajamiskultuur ja keskkond. Enamik riike, kel on lahendada Eestiga sama, saatkonnahoone püstitamise küsimus, valib lihtsama tee ning tellib kogu lahenduse kohapealt.

Isegi veel enne valitsuse põhimõttelist otsust Pekingisse krundi ostuks raha eraldada, 2006. aasta kevadel, esitas üks pikaajalise Hiina-kogemusega Hollandi firma omal initsiatiivil välisministeeriumile meie tulevase saatkonna projektlahenduse pakkumise koos joonistega. Kodutöö oli muide väga hästi tehtud – projekti sarnasus meie Helsingi-saatkonnahoonega oli enam kui ilmne. Me otsustasime hõlpsamat teed mitte valida ja pakkuda kõigile, sealhulgas esmajoones Eesti arhitektidele, võrdseid võimalusi.

Eesti diplomaatilise arhitektuuri nimekiri pole pikk, kuid see täieneb lähiaastail loodetavasti kahe uhke hoonega. Ja väga tore oleks, kui Eesti arhitekti projekteerituna. Ikka nii, et “Eesti valitsuse maja see kõige inetum poleks”.