Me saame hakkama
Oleme neid ületanud. Oleme sageli ületanud kõrgemaid takistusi kui seati teistele. Aga me oleme sellega hakkama saanud.
/---/ Kõige valusama küsimusena ootab meilt vastust tööpuudus. Headel majandusbuumi aegadel kujunes arusaam, et töötu ise on oma hädas süüdi. Nüüd see nii enam ei ole. Ettevõtted on koondanud inimesi mitte nende kehva töö, vaid majandusliku häda sunnil.
Sestap peame me kõik – nii valitsus kui ka riik laiemalt; ettevõtted, seltsid ja kirikud; erakonnad ja perekonnad – pingutama selle nimel, et töötuks jäänud inimeste ja nende lähedaste kannatusi leevendada.
Sellele kõigele ei ole lihtsaid vastukäike. Me peame lahendusi otsima kõikide võimalike ideede seest ja tabude tagant. Me peame pingutama, et tööpuuduse majanduslikud ja eriti sotsiaalsed tagajärjed ei jätaks ühiskonna kudedesse paranematuid haavu.
/---/ Ärgem petkem end lootusega, et tööpuudus hakkab kiiresti kahanema. Kakskümmend aastat tagasi tabas Soomet samasuguse ulatusega majanduslangus. Siis taastus majanduskasv kahe aastaga, ent tööhõive hakkas kasvama alles kuuendal aastal.
Meil on kohustus säilitada tööta jäänud inimeste eneseväärikust. Abi saamine pole vääritu. Mitteabistamine on vääritu.
Mõndagi on tehtud. Seda pole vähe, kuid sellest ei piisa. Käes on õige hetk enesele tunnistada, et tööturg ei allu mitte meie rajatud süsteemile, vaid süsteem peab kohanema tööturul valitseva olukorraga. Erinevalt eelmise suure kriisi ajast on meil nüüd töötuskindlustus. Seetõttu oleme paremas olukorras. Aga paljud on olnud ilma tööta juba nii kaua aega, et nad on jäänud arvestatava töötutoetuseta. Kui eelarvepuudujäägile kehtestatud vajalik piir vähegi lubab, siis tuleb otsida võimalusi pikendada töötutele väljamaksete perioodi töötukassast.
Vaesus räsib lapsi
Tööpuuduse üks valusaid tagajärgi, vaesus, puudutab eriti lapsi. Peretoetus on mõeldud ju lastele, aga kui sellest rahast on sunnitud elatuma ka vanemad, siis tuleb järelikult mõelda täiendavatele toetustele.
/---/ Me oleme leidnud tuge Euroopa Liidu abimeetmetest. Palgatoetus ja maksusoodustused väiksema konkurentsivõimega inimeste töölevõtmiseks on mõistlikud sammud. Julgustan tööandjaid neid võimalusi maksimaalselt kasutama. Just ettevõtjad ju ongi töö andjad. Palju kõneainet tekitanud sotsiaalseid töökohti ei tohi karta.
Kriisi üks õppetunde ütleb, et tööpuudus pole jagunenud ühtlaselt. Näiteks kurdavad infotehnoloogiafirmade juhid just praegu, et neil napib tööjõudu. Napib inimesi, kes on kodus reaalainetes, loodus- ja inseneriteaduses. See on selge märk õpilastele, lapsevanematele ja Eesti hariduselu suunajatele: mitte vältida õppeaineid, mis praegu tunduvad raskemad ja nõudlikumad.
Mu kallid kaasmaalased. Täna, uue aastakümne hakul, tuleb meil teha vahekokkuvõte Eesti taastatud iseseisvuse pea kahekümnest aastast ja ausalt küsida: millised tulevikku suunatud ja seeläbi möödapääsmatud otsused on meil siiani tegemata? Minu hinnangul napib otsustavust hariduse ja riigihalduse alal.
Takerduv haridusreform
Jälgin kasvava murega, kuidas tahe kaasajastada Eesti koolivõrku ja hariduse sisu on sumbumas poliitilistesse vastuoludesse ja huvigruppide vastasseisu. Kui mis tahes reform jõuab surnud punkti, hakkab kogu uuendus paistma ainult mustades värvides. Esiplaanile kerkivad võimalikud kaotused, võitudest on ühtäkki justkui piinlik rääkida.
Kui oleksime 18 aastat tagasi rahareformi eel sel viisil kartnud, ettekäändeid leiutades reformi edasi lükanud, siis kardetavasti kehtiks meil tänaseni rubla.
/---/ Haridusel on üks absoluutne kvaliteedinäitaja: kas Eesti koolilõpetaja konkureerib oma oskuste ja teadmistega rahvusvaheliselt või mitte? Kas ta oskab oma tööd paremini kui naaberriigi kolleeg? Ma ei pea silmas tippusid. Ma pean silmas keskmist.
Teiseks, haldusreformist on juba ammu saanud refrään kurvas laulus, mis võtab kokku Eesti vähesed, kuid siiski olulised ebaõnnestumised. Mingil arusaamatul kombel hakatakse kohaliku elu mõistlikku korraldamist arutades alati valdade piire nihutama. Pisikesi, sageli vaid emotsionaalseid ja sümboolseid võite jahtides, oma pisikest võimu, raha või maalappi säilitades kaob silme eest suurem pilt. Ununeb nukker tõsiasi, et valla suurimaks tööandjaks on vallavalitsus ise või et seal pole enam ammu lasteaeda, kooli või kauplust. Ja nii võibki juhtuda, et valla tulevikku puudutavate otsuste kaalukeeleks saab liinibussi sõiduplaan.
/---/ Eesti väärib paremat. Muu hulgas väärib ta loobumist põhimõttest, et valimiste lähedus vabastab poliitikud kohustusest langetada vajalikke ja mõistlikke otsuseid.
Kui valitsemine asendub triiviga, siis jõuame peagi stagnatsioonini. Me jõuame sinna, kui riigimehelikkuse asemel kehtib vaid kodanikku alandav küüniline kalkulatsioon.
Head sõbrad. Praeguse majanduskriisi üks õppetunde on selge: valimispopulismil ja poliitilisel mängukirel on hind, mille maksab kinni Eesti rahvas, meie omaenda ühine riik.
Erakonnad otsigu üksmeelt
Aasta enne järgmisi parlamendivalimisi näeksin ma kodaniku ja valijana meeleldi, et erakonnad jõuaksid mõistlikule kokkuleppele nende teemade osas, millele algavas kampaanias keskendutakse. Minu hinnangul on nendeks teemadeks Eesti riigi halduskorraldus, hariduse tulevik, ühiskonna pikaajalisi vajadusi ja demograafilist tegelikkust arvestav maksu- ja eelarvepoliitika ning energiajulgeolek.
Selle kõrval tuleb kokku leppida ka ühiste mängureeglite, meie seaduste muutmise viisis. Mitmed Eesti tippjuristid, õigusfilosoofid ja mõjukad mõtlejad on kutsunud üles loobuma seaduste hoogtööna muutmisest.
Eesti õiguskord on põhiosas valmis, Eesti kui õigusriik toimib. Las nüüd kujuneb harjumus, õigusalane teadmine ja praktika. Seepärast ei pea me raiskama aega tarbetute seadusetekstide kirjutamisele. Seadus on vahend, mitte eesmärk. Nii nagu rahagi.
/---/ Hea Eesti rahvas. Me teame juba nüüd, et varasemat, odava laenuraha pealevoolule rajatud majanduskasvu enam ei tule. Me teame, et niisama teiste raha laenates jõukaks ei saa. Me teame nüüd, et hästi tehtud tähendab rohkem kui kiiresti tehtud.
Aus ettevaade Eesti tulevikule ja meie võimalustele eeldab põhimõttelist otsust, õigemini vastust küsimusele: millist Eestit me tahame? Kas ettevõtlikku või ettehooldavat?
Praegu, kui me vaevleme majanduse surutises ja tööpuudus on suur, on selge, et paljud vajavad igapäevaeluga toime tulemiseks tuge. Oma hätta jäänud inimeste aitamine ongi üks riigi keskseid ülesandeid seaduste toime tagamise kõrval.
Aga see on õige eeskätt surutise ajal. Kuidas aga käitume siis, kui meil hakkab taas paremini minema? Kui loeme mõnest Euroopa Liidu riigist lähtuvaid uudiseid, siis näeme, kuidas oma sotsiaalsüsteemi laenurahaga turgutavad ettehoolde-riigid seisavad üha paisuvate probleemide ees. Nad on sunnitud otsima teistsuguseid lahendusi. Nad on sunnitud viima riigi rolli vastavusse majandusliku tegelikkusega.
Sestap usun, et Eestit viivad edasi investeeringud, soodustused ja toetused, mis soosivad tegevust ja ettevõtlikkust, uuendusmeelsust ja loovust. Eestit viivad edasi ettevõtlikud ja haritud inimesed, kes loovad uusi väärtusi. Olgu majanduses, teaduses või kultuuris. /---/
Teismelise fatalism
Et me enda loodud riik oleks tugevam ja parem, peame edasi pingutama. Me peame loobuma teismelise fatalismist, et kõik läheb üht- või teistpidi niikuinii. Elus ei ole niikuiniisid, isegi meie riigi tagasisaamise võit ei tulnud niikuinii.
/---/ Majanduskriis sünnitab lisaks ainelisele nappusele ka abituse tunnet, et niikuinii ei saa midagi teha. Seda toidavad paraku me endi loodud minevikumüüdid. Mis on olulisem – 700 aastat orjaööd või 92 aastat omariiklust? Mis on olulisem – kas 50 aastat okupatsiooni või 20 aastat oma ühiselt ehitet riiki? Kas me määratleme end oma rahvale osaks saanud kannatuste kaudu? Või seeläbi, mida oleme ise teinud? Kas laseme end määratleda minevikul või adume tänast seisu ja homseid võimalusi?
Meist igaüks otsustab Eesti riigi käekäigu üle. Me ei vaja unistust kellegi teise targast roolivast käest. Tunnistagem siis ometi ausalt ja uhkelt enestele, et riigina oleme tõepoolest hakkama saanud. /---/
Täna, mil uus tõus juba kumab ees, aga pole veel kätte jõudnud, on Eesti käeulatuses parimad võimalused edasi minna, seekord omaenda loodu ja mitte võõra raha toel. Meie esiisad ja -emad lõid selle riigi 92 aastat tagasi, sest nad tahtsid ise otsustada, ise teha, ise seista. Ja nad tahtsid sedasama meile, oma lastele, lastelastele ja järgmistele põlvedele.
Meie täna vähem tahta ei saa. Ja seda saab endiselt teha oma loodud riigis. Selleks meil ongi Eesti Vabariik. Head iseseisvuspäeva, elagu Eesti!
Eesti Päevaleht avaldab presidendi kõne lühendatuna.
