Meditsiin tegeleb raha, mitte inimesega
Sellega asetub arsti-abisüsteem Eestis kolmandaks surma põhjuseks südameinfarkti ja ajuinsuldi järel, ületades ka liiklus- või uppumissurmasid kümne- ja enamagi kordselt (liikluses hukkub Eestis 150–200 inimest aastas, uppumisi on u 70).
Uurimuse väitel kogeb igal aastal üle 12 000 inimese arstlike kokkupuudete tagajärjel kasu asemel kahju, olgu siis tegu ravivigadest, kommunikatsiooni- või süsteemihäiretest tulenevate tüsistuste või patsiendile osaks saanud hoolimatusega.
Ka Eesti avalikkuses lahvatab igal aastal paar-kolm skandaalimaigulist lugu haiglates toimunust. Kord on kedagi valesti ravitud, kord hoopis ravimata jäetud. Paar päeva hiljem on see kõik taas unustatud, meie tervishoiu kvaliteedijumal dr Peeter Mardna annab teada, et meditsiin on väga keeruline asi ja tava-inimesed ei peagi sellest aru saama, veel vähem oma nina sellesse toppima. Kui topivad, saagu sellest järjekordne õppetund, kuidas vahelesegamine arstide maailma kuhugi välja ei vii.
Eesti on Euroopa silmis edumeelne riik oma arstiabisüsteemi reformide poolest (perearsti- ja haiglareform, haigekassa sisseseadmine, terviseedendus). Ometi ei kuulu mõiste nagu „patsiendi ohutus” tänini sellele maastikule. Oleme teel Euroopa rikkamate riikide hulka ja ka meditsiinis tegeleme raha, mitte inimesega. Seda enam, et rahanappus arstiabis ju lausa karjub, inimesed aga püsivad Eestis vakka.
Siiski sajab tänavu meditsiiniskandaale juba lausa robinal. Möödunud nädalal jõudis neid Keila haigla ja Villa Benitaga seotud juhtumite näol rahva palge ette koguni kaks, mõlemad meie tervishoiusüsteemi iseloomustamiseks üsna kõnekad. Esimese puhul näitas „Pealtnägija”, kuidas seal patsiente sõna otseses mõttes väärkoheldakse, mille haigekassa maksumaksjate raha eest kvaliteetse teenuse hinnaga kinni maksab. Teine soovib pakkuda sama teenust hästi ja inimkeskselt, kuid haigekassa seda ei rahasta ja patsiendid võivad sinna minna vaid siis, kui teenuse oma rahakotist teistkordselt kinni maksavad. Ravikindlustuse kulul on harjulastele hooldusravi ette nähtud Keila ja Kallavere tondilossides, sealsamas kõrval asuv erainitsiatiivist sündinud Villa Benita asub aga ametniku sõnul liiga kaugel.
Vahepalana meenub, et valimiste eel korraldas nüüd juba parlamendist välja kukkunud saadik Toomas Trapido riigikogus arutelu inimkesksest meditsiinist. Selgus, et poliitikuid see teema ei huvita, saalis oli peale esinejate kolm ajakirjanikku ja paar loodusravitsejat. Nõnda siis kirjeldaski kohale kutsutud patsientide esindaja, raske trauma tagajärjel invaliidistunud poega põetav ema tühjale saalile õõvastavaid detaile oma aastaid kestnud võitlusest meditsiinisüsteemiga. Saatesarja „Puutepunkt” produtsendina puutun selliste võitluste ja võitlejatega pidevalt kokku. Mahamagatud diagnoosid, raviga hilinemine, sünnitus-abi viibimise tõttu hapnikuvaeguses invaliidistunud lapsed, koolimeedikuteta koolides õige-aegse sekkumise ja toeta jäänud psüühikahäired, mädanevate suudega vaimupuudelised, kelle hambaravivõimaluste täielikku puudumist Eesti meditsiin mitukümmend aastat isegi ei märganud, jne. Paraku tean ka, et traagiliste juhtude meedias kirjeldamine paneb küll lugejaid-vaatajaid päid vangutama, kuid ei vii veel kuhugi välja.
Seni kuni Eestis pole kokkulepet, et tervishoid on patsientide, mitte meditsiiniringkondade jaoks, ei saagi midagi muutuda.
Kas kujutaksite ette kaubandusvõrku, kus ostja saab oma raha eest poodelda vaid riikliku ostukassa poolt määratud kauplustes? Kuid just nii on asjad meie meditsiinis. Mängime küll turumajandust, kuid kui näiteks teie melanoomi avastab erakliinik, tuleb teil ka opereerimine ja võimalik järelravi täielikult endal kinni maksta. Teie ravikindlustusraha ei liigu mitte koos teie, vaid hoopis raviasutuste vajadustega. Meie haiglad on pea kõik vormilt eraõiguslikud äriühingud ja sihtasutused, kuid vaimses mõttes ikka veel ENSV-aegsete suurhaiglate järeltulijad, kes on harjunud tegutsema plaanimajanduses. Teenust ei osuta haiglad mitte otse patsientidele, mis võimaldaks inimestel jalgadega hääletades süsteemi korrastada, vaid võimukoridorides otsustatud mehhanismi kaudu haigekassale. Kui mõni patsient ei jää rahule, tuleb tema asemele ikkagi uus, sest limiidid on paigas ja eelarveread paberil eeltäidetud. Selle eest seisavad hea asutuste nõukogudes istuvad tähtsad isikud, poliitikud ja muud toredad tegelased.
Patsient on selles masinavärgis mutrike, raha transportimise vahend, umbes nagu puuk, kes kannab edasi entsefaliiti.
Säästa 750 elu
On sümptomaatiline, et kuigi Eestis on juba 1998. aastast olemas riiklik tervishoiu kvaliteedipoliitika ja sotsiaalministeerium on 2005. aastal andnud välja teose „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamine Eestis”, selgub neid lugedes, et kummaski ei räägita kvaliteedi osana vigadest ja kõr-valekalletest. Ometi ehitas näiteks Jaapani autotööstus, kust kvaliteedijuhtimine alguse sai, süsteemi üles just vigade tekke analüüsile ja ärahoidmisele.
Ju on meie asjameeste mõttemaailm ikka veel sedavõrd postkommunistlik, et sõna „kvaliteet” tähendabki neile vaid lippudega vehkimist: arstiabi on juba kõrgtasemel, aga kvaliteedisüsteemi abil muutub see iga päevaga üha paremaks ja paremaks.
Nii puudubki Eesti arsti-abisüsteemist vigade analüüs ja sellest õppimine. Seda tehakse küll mitmel pool haigla või osakonna tasemel, väga paljud tohtrid töötavad visalt endaga ja annavad kangelaslikult parima, et teha oma tööd hästi, kuid süsteemi toeta jäävadki nad ennast kulutama. Paljude riikide praktika on näidanud, et just üleriigiline meditsiiniliste vigade raporteerimise ja analüüsi süsteem, kus eksimuste sooritajatele on alati tagatud ano-nüümsus, on aidanud saatuslike vigade hulka isegi enam kui poole võrra vähendada.
Eestile võiks see tähendada aastas 750 inimese ellujäämist ja tuhandete vaevast säästmist.
Kas aga Eesti vennaskondlikus meditsiinis, kus kõik tohtrid-tervishoiujuhid on pärit samast koolist ja kus vigu ollakse harjunud neist rääkimise asemel varjama, oleks niisuguse raporteerimissüsteemi sisseseadmine või-malik? Teele Orgse magistritööst loeme, et arstide liidu esindaja arvates oleks seda vaja, kuid selle peaks käivitama ülaltpoolt riik. Riiklikud tervishoiujuhid on aga seni veel kindlad, et ühiskond pole niisuguseks avalikustamiseks valmis. Nende suurim hirm on, et kui rahvas saab teada, et ka arstid võivad eksida, õõnestab see kogu meditsiini ja asi võib hoopis kokku variseda.
Samal ajal pole demokraatlikus ühiskonnas ka juhtide positsioon enam nii tugev, et patsiendi ohutuse teemat üldse eitada. „Keegi kuskil võiks ikkagi ka selle teemaga tegelda,” refereerib uurimus meie meditsiinijuhtide seisukohta.
Ehk ongi selles kogu karm tõde: paljudest asjadest, mida on vaja teha, saame me küll aru, kuid vastutavatel kohtadel istujaile sobiks, kui need teeks ära keegi teine.
*Teele Orgse uurimistöö leiab Tartu ülikooli veebilehelt.
