Kui vanasti oleks metsast leitud emata karupojad, oleksid nad ilmselt sinnapaika jäetud või veristatud. Tänapäeva inimene viis nad Venemaale karukooli metsikuks loomaks õppima. Inimese abi päästis metsaotid, kuid võib nad ka hukutada. Kuna külarahva käest harjusid nad suupoolist saama ka pärast "metsloomade lasteaias" käiku, ei jäta nad enam oma visiite. Kuna kõik tahtsid mõmme pildistada ja filmida, ei suudetud leppida sellega, et koolitarkust saanud karud vaikselt metsas oma elu edasi elavad ja nende saatus igaveseks teadmata jääb. Alles olid nad armsad kaisukaru-mõõtu tegelased, kuid peagi kasvavad neist suured jurakad, kes võivad ükskord külla tuua ka oma poegade pesakonna.

Kui meediamõmmisid ajab metsast välja teadmine, et külas on mõnus, siis tavakarud käivad külades möllamas seetõttu, et metsas pole marju. Tänavu on selles süüdi küll ilm, aga mõnel aastal on marjulised kombainidega moosimarju korjates metsaaluse nõnda puhtaks teinud, et loomadele ei jäägi midagi, millega talveks pekikihti kasvatada. Hoogsa metsa maha-võtmise tagajärjel võivad tulevikus tihedamini külla sattuda ka metssead ja põdrad – jällegi ei saa inimene kedagi teist peale enda süüdistada.