Missioonipreemia rahastamise eelduseks olev Aadu Luukase kapital on teenitud enne ja jagatud peale 2007. aasta aprilli pronksiööd. Kui pronksiöö tõi ühiskonnas eksisteerinud lõhe esile erinevate rahvustunnuste pinnal, siis täna on osapooled end kaevikutesse kaevanud rahvuse sees. Selles mõttes on väga sümboolne, et missioonipreemia viimase laureaadina läheb ajalukku SA Hille Tänavsuu Vähiravifond „Kingitud Elu“. Toivo ja tema kolleegide palge ees oleme kõik võrdsed.

Sattusime auhinnatseremoonia eel lobisema David Vsevioga, missioonipreemia laureaadiga aastast 2008. Ja kuigi David teab peaaegu kõike, ei olnud tal aimu, kuidas on lahendatud renoveeritud lossi suvesaalis Evald Okase monumentaalse teose „RAHVASTE SÕPRUS“ väljapanek. Suurteos oli maalitud spetsiaalselt Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumi tarbeks 1987. aasta lõpus. Tehniline lahendus osutus lihtsaks nagu enamiku jaoks Taxify app. Mingil hetkel eemaldus klaaskate pannoolt hääletult ja selleks, et mitte 21. sajandil liialt domineerima jääda, sulgus taas. Astusime justkui ühest ajastust teise.

Viimase missioonipreemia tseremooniaga samal päeval teatas grupp noorema põlvkonna ettevõtjaid uue, Heateo Sihtasutuse juurde loodud filantroopiafondi loomisest. 1,1 miljonit euro ulatuses on kavas Eesti startupedulugude kaudu teenitud vahendeid investeerida mõjusate haridusmaastikul tegutsevate projektide ja algatuste toetuseks. See on hea uudis mitmest aspektist, kuna üldlevinud arvamuse kohaselt ei ole selle põlvkonna ettevõtlikel inimestele jalad nii mullas kui neil, kes teenisid oma algakapitali üheksakümnendatel.

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.