MEELIS MIHKLA: Keeleseadus keskealistele

Arutelu uue keeleseaduse eelnõu üle on keskendunud igapäevasele keelepraktikale: tänavapildis olevatele võõrapärastele asutuste nimedele ja nimesiltidele ning trüki- ja elektroonilise ajakirjanduse kohustusele järgida kirjakeele norme.

Kuid lisaks sellele peaks keeleseadus tagama ka keele arengu ja mõjutama tehnoloogia arengust tingitud tulevikusuundumusi. Näiteks see, milliseks kujuneb eesti keele staatus infoühiskonnas või kas ja kuidas mõjutada keelekasutust kogu meediaruumis. Paraku on meedia keelekasutust reguleeriv osa jäänud keeleseaduse uues eelnõus paarikümne aasta tagusesse aega. Justkui tähelepanuta oleks jäänud see, et 15–20 aasta jooksul on toimunud arvutustehnika tormiline areng ning internet on muutunud igapäevaseks meediakeskkonnaks.

1989. aastal vastu võetud ENSV keeleseadus tagas filmide, video-, ja muude audiovisuaalsete teoste avalikul esitamisel nende tõlke eesti keelde. 1995. aastal jõustunud keeleseadus nõudis, et ka raadio- ja telejaamade poolt Eestis edastatavad võõrkeelsed kõnetekstid peavad olema varustatud eestikeelse tõlkega. Need keeleseaduse paragrahvid on põhimõtteliselt samal kujul ka uues eelnõus, täpsustatud on küll seda, et nii tõlked kui ka ajakirjanduse keelekasutus peab vastama kirjakeele normile. Keeleseadusest on aga täiesti välja jäänud arvutikeskkond, ajaveebid, veebiportaalid, veebisaidid, arvutimängud, internetifoorumid.

Tõsi, uue eelnõu kahes lõigus (§ 16 lg 3 ja § 19 lg 1) on mainitud veebilehte ja veebiväljaandeid, aga sellega seaduse põgus iluravi piirdubki. Endiselt reguleeritakse keelekasutust massimeedia teatud valdkondades: raadios, televisioonis ja ajakirjandusväljaannetes. Paraku on nende valdkondade osa kogu meedias marginaliseerumas. Noore põlvkonna meediaeelistus räägib selget keelt: traditsiooniline raadio, televisioon ja trükiajakirjandus on taandumas.

Raadiot ei kuula, lehti ei loe

Mina isiklikult näen ja kogen seda iga päev, kui võrdlen enda meediatarbimist oma noorima tütre Liisaga, kes on sellest sügisest abiturient. Raadiot kuulame koos vaid ühisel 25-minutilisel tööle-kooli autosõidul. Minu raadiojaamade valikuga (Vikerraadio ja Kuku) ta enamasti rahul pole ja pigem kuulab kõrvaklappidega pleierist muusikat.

Kui minu põlvkonnal oli raadio paljuski muusikalise maitse kujundajaks, siis uuel põlvkonnal on selleks valdavalt internetis leviv ja pleierisse allalaaditav muusika. Ühised televaatamised piirduvad  üksiku teda huvitava filmi või mõne uue sarja esimeste osade vaatamisega. Paari nädala või kuu aja pärast selgub, et ta vaatab juba sarja järgmist hooaega neti vahendusel. Raadio ja televisioon on seega märkamatult internetti kolinud. Ja ehkki muusika ja filmide allalaadimine internetist pole päris süütu tegevus, ei ole ometi suudetud sellele ka kätt ette panna, sest suletud failivahetusserverite asemele tekivad uued.

Trükitud ajalehti ja ajakirju olen näinud Liisat ja tema sõpru haruharva lugemas. Samal ajal ei saa öelda, et ühiskonnas toimuv neid ei huvita, aga kogu info tuleb neile interneti vahendusel. Trükiajakirjanduse tulevikumured on lähiaastatel ilmselt majandussurutisest enam seotud noorte meediaeelistustega. Läinud aasta lõpus Emori poolt läbiviidud uuringu järgi kasutab Eestis internetti regulaarselt 806 000 inimest. Noored vaat et elavad netis, 15–24-aastaste hulgas on igapäevaseid kasutajaid 98%. Seevastu 50–74-aastaste hulgas on netist info hankijaid 30%.

Niisiis elavad eri põlvkonnad juba praegu suhteliselt erinevates meediamaailmades ja noorte põhiliseks meediakeskkonnaks on muutunud internet. Seega on praegune keeleseaduse eelnõu mõeldud eelkõige minusugustele keskealistele, kes loevad trükitud ajalehti ja -kirju, kuulavad raadiot ja vaatavad televiisorit ning surfavad internetis mõõdukalt. Uut põlvkonda puudutab praegune keeleseaduse eelnõu vaid riivamisi.

Eestikeelse tarkvara kohustus

Millest siis alustada keeleseaduse meediakeskkonna laiendamist ja tänapäevastamist? Vaevalt et seadus suudaks põlvkondade erinevaid meediaharjumusi muuta, kui paneb näiteks internetifoorumitele või jututubadele päitsed pähe ja nõuab neis korrektset eesti keelt. Kaudselt võiks aga keeleseadus mõjutada blogosfääri, kuna korrektse eesti keele nõue ajakirjanduses distsiplineerib ka blogipidajaid.

Ühe esimese sammuna võiks keeleseadusse lisada paragrahvi, mis muudaks eestikeelse tarkvara ja omakeelsete keeletehnoloogiliste vahendite kasutamise riigi- ja omavalitsusasutustes ning üldhariduskoolides kohustuslikuks. See ergutaks IT-firmasid tarkvara lokaliseerima. Eesti keel pole paraku ligi miljoni kõnelejaga keeletehnoloogiliste rakenduste jaoks kuigi rentaabel ning seega võiks ja peaks riik just seadustega neid arenguid suunama. Teisalt annaks eestikeelne arvutikeskkond täiendava keelekümbluskeskkonna vene koolides ja ka mõnes omavalitsuses.

Keeleseadus tagab audiovisuaalsete teoste eestikeelse tõlke. Eestlased üldjuhul eelistavad dubleeritud filmidele pigem vaadata originaalkeeles subtiitritega varustatud filme ja saateid. On siiski ka küllalt palju inimesi (vaegnägijad, nägemis- ja lugemishäirega inimesed ning väikelapsed), kes ei ole võimelised teksti teleriekraanilt lugema. Digitaaltelevisiooni ajastul võiks olla keeleseaduses nõue, et tõlge peab olema nii teksti kui ka häälena. Näiteks Soomes on vastav teenus juba kättesaadav.

Eestikeelse arvutikeskkonna nõue riigile lisakulutusi ei tohiks tekitada, kuna eestikeelne tarkvara on üldjuhul samas hinnas ingliskeelsega. Ka subtiitrite helindamiseks ei ole vaja palgata hulga diktoreid: subtiitrite ettelugemisega tuleb toime kõnesüntesaator.

Vene keele mõju kadumas

Nii mõnedki küsivad: kas seda keeleseadust üldse vaja ongi?  Märkamatult oleme sisenemas infoühiskonda, kus info on saanud kaubaks. Paraku on keskkond, milles me seda kaupa tarbime, valdavalt ingliskeelne.

Seni kasutame interneti meediakeskkonnas passiivset inglise keelt. Kui aga turule jõuab klaviatuurita arvuti, saame nii arvuti kui ka kodumasinatega hakata suhtlema kõnekeeles. Kui meie arvuti- ja meediakeskkond jääbki ingliskeelseks, astub inglise keel kõnetehnoloogia vahendite abil kiiresti suhtluskeele tasandile. Seega on keeletehnoloogilise toe loomine ja omakeelne arvutikeskkond olulised meetmed eesti keele elujõulisusele. Keeleseadusega saab riik neid tehnoloogia arengust tingitud protsesse teadlikult mõjutada, et tagada eesti keelele kindel positsioon ja igakülgne areng  infoühiskonnas.  

Keeleseaduse eelnõu on infoühiskonna arengutele meedia valdkonnas jalgu jäänud. Seadus peaks märksa enam vastama praegusele meediasituatsioonile, mõjutama jõulisemalt meediaruumi tulevikusuundumusi. Hilisem reageering ning vigade parandus on keerulisem.