Meenutades Gazat – olukord on mõistusevastane
Meie siseriiklikud probleemid võivad tunduda raskesti lahendatavad, samal ajal aga muudab distants selge pildi kaugetes riikides toimuvast hägusemaks ja rahvusvahelised probleemid jäävad täiesti arusaamatuiks. Inimesed, kes kannatavad, vajavad maailma tähelepanu kõige enam.
Tähelepanu vajavad 1,5 miljonit inimest Gaza sektoris, need, kes on surutud Iisraeli, Egiptuse ja Vahemere vahele. Läänemaailm on juba Gaza Hamasi kontrollitud valitsuse isoleerinud. Sel nädalal arutab USA Kongress lääne abi lõpetamist Palestiinale. Kuid praegu on aeg, mil Palestiina rahvas vajab rahvusvahelist toetust rohkem, mitte vähem.
Statistika näitab, et 80% Gaza rahvastikust sõltub ÜRO toiduabist. Noorte seas on töötus 65%. ÜRO koduleheküljelt saab vaadata põhjalikku andmebaasi, milles näidatakse, kui palju konteinereid erineva humanitaarabiga, on Iisraeli poolt lubatud sisse viia.
Inimeste olukord – õigemini küll võitlus selle olukorra ümber – on eri ajavahemike tagant uudistes, viimati siis kui augustis puhkes vägivallalaine. Kuid Gazast oli selleks ajaks saanud ala, mille rahvusvaheline kogukond oli unustanud.
Just sellel põhjusel võtsin ma vastu organisatsiooni Päästke Lapsed (Save the Children) pakkumise Gaza tsooni külastada. Ma ei saanud seda valitsuses olemise ajal teha, turvakaalutlustel. Nüüd soovisin näha elu, mitte kuulda statistikat. Külaskäigu eesmärk oli mitte kohtuda poliitikute või otsustajatega, vaid näha oma silmaga seda, kuidas inimesed elavad.
Naine jäi ilma silmast, poeg käest
Ja ma nägin päris elu. Poisse lääne jalgpallisärkides – peamiselt Lionel Messi nimega. Nägin restorane, kust avanes vaade Vahemerele. Nägin kõikjal kooliplikasid valgete pearätikutega. Nägin juuksuriärisid, rõivapoode ja puuviljalette. Ja ma kogesin liiklust – sealhulgas Philadelphia Maanteeks kutsutud tunnelite kaudu sissesmugeldatud uusi autosid.
Kuid tegelik elu on ka piiratud ja traumeeriv. Me nägime ikka veel rusudes hooneid, mitte vaid Hamasi valitsushooneid. Majad olid täis kuuliauke. Kaheksa tundi päevas puudus elekter. Koolides on puudus õpetajatest ja nii on klassides 50-60 õpilast. Koolipäev kestab vaid mõne tunni, et lapsed saaksid koolis käia kahes või koguni kolmes vahetuses.
Sõja jälgi on näha kõikjal, eriti nendes paikades, mis sattusid risttule alla. Me kohtasime taluniku õetütart ja tema poega, kes olid jäänud Iisraeli ja Gaza vahelisse puhvertsooni. Naine oli 2008-2009 väldanud sõjas kaotanud silma, poeg ilma jäänud käest.
Päästke Lapsed organisatsioon on kõige enam mures selle pärast, et 53% Gaza rahvastikust on alla 18-aastased. Statistika näitab, et 10% lapsi on puuduse tõttu kängu jäänud – nad on olnud alatoidetud nooremana kui kahe eluaastasena ja nii ei kasva neist mitte kunagi täiselujõus inimesi.
Me nägime seda, mida organisatsioon Päästke Lapsed püüab olukorra parandamiseks Gaza linnas teha emade ja laste heaks. Vajadused on lihtsad: tuleb propageerida rinnaga toitmist, pakkuda väikelastele toitu ja emade jaoks ravimeid. Kuid mitte kõik, kellel oleks abi vaja, ei tule seda saama, nii peavad fondi töötajad ka ise rahvani minema, et julgustada perekondi nende toetust kasutama.
Võimaluste loomiseks ning katastroofi ärahoidmiseks on tehtud suur hulk tööd. Qattani lastekeskus on erakapitalist rahastatud raamatukogu, noortekeskus, kus saab näha teatrit ja kasutada arvuteid – niisugune keskus teeks au ka igale Suurbritannia kogukonnale. Direktor ütles mulle, et nende kreedoks on „ehitame inimesi, mitte hooneid“. See keskus on tõeline oaas.
Vastutus lasub eelkõige Iisraelil
Olukord neid oaase ümbritsevates piirkondades on ere näide sellest, kuidas poliitika on läbi kukkunud. Pärast seda kui jaanuaris, 2009. aastal, sõda lõppes, oli rahvusvaheline kogukond innukalt Gazaga suhtlemas. Pea kolm aastat hiljem on näha, et toona tehti tühje sõnu. Samamoodi otsib Palestiina ikka veel oma võimalust elada Iisraelist eraldi, sellega kõrvuti.
Vastutus lasub eelkõige Iisraelil. ÜRO Gaza rahuresolutsioon (millega Suurbritanniagi seotud oli) kutsub Iisraeli valitsust üles avama kaubateid, kuid seda tehakse väga kitsalt. Sellepärast ongi tunnelite kaudu toimuv kaubandus nii laialdane. Iisraeli valitsus võib vastata sellega, et täide pole viidud ka neid nõudmisi, mis on esitatud resolutsioonis, millega püütakse piirata relvade vedu Gazasse. Ka see on tõsi.
Rahvusvaheline press vaikib. Fookus on olemas. Suurbritannia peaminister David Cameron nimetas Gaza inimesi ja nende vajadusi „avatud vanglaks“. Parteide ja rahva vahel laiutavates erimeelsustes peab leidma mooduse, kuidas rohkem inimlikke vajadusi arvesse võtta, vastasel juhul võib siit kerkida poliitilisi probleeme.
See, mis Gaza olukorra juures kõige enam nörritab on see, et status quo on tegelikult irratsionaalne. See ei ole mitte kellegi poliitiline huvi. Iisrael ei muutu turvalisemaks, ka ei võida Hamas või Fatah populaarsust.
Üks noor ema ütles mulle, et ta lõpetas just raamatupidamiskursused, kuid tal ei ole tööd. Üheksa-aastane Yursuf, kes nokitses noortekeskuses arvuti juures, rääkis, et ta unistab saada piloodiks. Need inimesed ei ole Lähis-Ida rahu ohustajad. Seal on lootust. Mida nad vajavad, on võimalus omaenda tuleviku loomiseks.
© Project Syndicate, 2011.
www.project-syndicate.org
Tõlkinud Margit Adorf
