Meenutuseks

Täna on põhjust meenutada meest, kelle pilti on võrdlemisi raske hankida, kuid kes näinud väidetavasti välja justnagu Stirlitz "Seitsmeteistkümnest kevadisest hetkest".

See on Gestapo ülem Heinrich Müller (sünd. 28.04.1900, viimane kindel teade Riigikantselei punkrist 29.04.1945).

Müllerist ei tea keegi midagi ega tahagi teada. Ometi otsustas just tema kõige otsesemalt Saksamaa saatuse üle. SS-Gruppenführer Müllerit, kõige verisemate kätega sõjakurjategijat kaotajate poole pealt, ei otsinud võitjad millegipärast taga. Mõnede teadete kohaselt jalutanud mees pärast sõda ringi Moskvas, kandes kohaliku julgeoleku polkovniku paguneid (vt. Nedelja pljus Vesti, 3.04.1998). SS-i luureülema Walter Schellenbergi kindla veendumuse kohaselt oli Gestapo juht Heinrich Müller (Leiter der Abteilung IV (Gestapo) des Reichssicherheitshauptamtes) vene agent.

Müllerit käsitatakse kui tavalist osakonnajuhatajat, kuigi tema osakonnaks oli nimelt Gestapo. Himmler ja Heydrich/Kaltenbrunner tegelesid globaalsemate teemadega, Mülleri mehed tegutsesid kohtadel. Selge, miks Vene pool eriti ei uhkusta sellega, kui Müller oli tõesti nende agent. Sest see seaks näiteks juudiküsimuse nn lõpliku lahendamise uude valgusse.

Müller omas rohkem reaalset võimu kui Himmler ise. Mülleri informaatorid jälgisid natsionaalsotsialistliku partei liikmeid, kusjuures mees ise astus parteisse alles aastal 1939, seoses Gestapo ülemuseks ülenemisega. Agressiivne ja väidetavasti alaväärsuskompleksi all kannatav Hitler teadis seda, mida Müller talle ette söötis.

Kelle huvides tegelikult oli hoida võimul reaalsusetaju kaotanud Hitlerit? Müllerit nähtud viimast korda Riigikantselei punkris 29.04.1945, s.o führeri pulmapäeval ja testamendi kirjutamise juures – mees seisis Hitleri kõrval viimseni.