Lagedil kahe jõe kokkusaamiskohas elas kunagi vabariigi presidendi Konstantin Pätsi vend hästi kaitstud esindustalus. Nõukogude ajal oli see paik unustatud. Seni, kuni Johannes Tõrs ühel ööl und nägi.

"Just nii lihtne see oligi," selgitab Voldemar Pätsi talu ülesehitaja nüüd, kui valge maja nagu valge laev ilupuude pargi keskel jõeharude vahel purjetab. "Nägin unes just seda kohta ja teadsin kohe, et pean siia tulema ja selle talu üles ehitama. See oli täpselt 7 aastat tagasi 20. oktoobril kell viis öösel."

"See oli jube, kuhu ta mind tõi," tuletab abikaasa meelde esimest külaskäiku Pätside tallu. õigemini taluasemele, sest maja polnud ollagi, müüride vahel kasvas 48 puud. Kuus meest puhastasid hiljem seda metsa terve päeva. "Lähme siit kohe minema, siin pole enam mitte midagi järel," kiirustas naine, aga Johannes Tõrs jäi kindlaks: künka all olid säilinud maja vundamendi kontuurid, mis tuli esialgu välja kaevata. Hiljem telliti projekt.

Lahingu ajal reheahjus

Johannes Tõrs on sõjakoledused üle elanud. Ta räägib muuseumikülastajatele sellest, kes mis rindel on käinud ja kelle vastu sõdinud. "Kätt peab andma sellele mehele, kes vaenuväkke mobiliseeriti ja kellel polnud muud võimalust. Nendele meestele, kes pärast sõda kõrgetel kohtadel istusid ja metsavendi taga ajasid, ma kätt ei annaks," on vabadussõja muuseumi rajaja kindel. Lapsena nägi ta reheahjust pealt, kuidas lahing nende majast mööda läks.

Tankikahur sihib ida

Talu ümber pargis on 104 erinevat puu- ja põõsaliiki. Pargis on ka neli erinevat sõjamasinaliiki: Vene luuresoomuk, tank T-34 ja sakslaste liikursuurtükk ning üks lennuvahend: sakslaste tiibrakett, millega Londonit pommitati. Torud on peremehe sõnul suunatud sinna, kust kõige suuremat ohtu on karta. Selle ilmakaare jätab ta külaliste ära arvata.

"Sellise tehnika vastu pidid eestlased sõdima," näitab Johannes tuima vene ja saksa metalli, mida veel roostegi pole kuigi palju jaksanud poole sajandi jooksul närida. Tank T-34 on pärit Pärnu lähedalt mahavõetud mälestusmärgilt.

"Kaks haruldast tanki koos meestega puhkavad siinsamas soos," näitab ta metsade taha. "Sakslased mõtlesid jõe äärest otse lõigata, aga seal oli laugas ja nad põrutasid kogu täiega sisse. Soo on hea konserveerija, nii et nad on seal põhjas nii, nagu 50 aastat tagasi: masinad, meeskond, laskemoon."

Nüüd otsib Johannes Tõrs kraanasid, mis aitaksid raskerelvastuse maa peale tuua.

"Tank peab pärast väljatõmbamist barokambris olema, nii umbes nädala. Ja need kümme tankisti, kes soos puhkavad, saab identifitseerida ja teadmata kadunute nimekirjast kustutada. Sakslased korraldavad kindlasti suurejoonelised matused," arvab muuseumipidaja.

Sead Venemaale, muuseum Eestile

Maja ehitamine, pealegi veel eestiaegse talu taastamine polnud ka nõukogude ajal lihtsalt kättevõtmise asi. Vabadussõja muuseumi ehitamist toetasid venelased, kes ostsid Johannese sigu.

"Esialgu oli meil 20 siga. Seaduse järgi ei tohtinud üle kahe sea inimese kohta olla, nii läksid sugulased, tuttavad ja lapsed ka kirja kui seakasvatajad. Sõitsime mööda Venemaad, müüsime sigu ja kogusime raha maja taastamiseks." Raha hakkas nappima siis, kui vabadussõja muuseumi jälle oma Eesti kroonide eest ehitada sai.

Kus on relvi, seal on ka nende himustajaid. Ehkki vana sõjavarustusega tänapäeval suurt midagi teha pole, hoiab permees enamuse püsse, automaate ja muid tulesülgajaid töökorras.

"Eesti ei oleks pidanud alla andma ilma ühegi pauguta," patsutab ta vana vabadussõja aegset vintpüssi. "1930-ndatel oli juba riik nii arenenud, et relvastus oleks olnud piisav vähemalt korralikuks vastuhakuks. Siis ei oleks nii palju inimesi surma saanud ja ära küüditatud ning maailmgi oleks meie peale teise pilguga vaadanud."

Johannes Tõrs niisama alla ei anna. Seda tõestab kasvõi lootusetult lagunenud Pätside maja ülesehitamine, ainsaks toetuseks riigilt seni Mart Laari abi muuseumi lindi läbilõikamisel.

KAIDO EINAMA