Kui vanasti läks vaja kavalat spiooni, sekretäritibi võrgutamist ja kes teab veel millist susserdamist, et kuidagi pildistada üles salajane dokument, siis nüüd võib vaata et suvaline praktikant gigabaitide kaupa salajast infot enda mälupulgale tõmmata.

Ja Julian Assange’ist kui profist häkkerist (või häkkeritel baseerujast) on saanud uudis number üks.

Seni suhtusin ma Assange’i positiivselt. Olgu, veidi kahtlase maiguga see tema info kogumine oli, ent eesmärk pühendas abinõu – paljastada Kenya korruptsiooniskeeme või Afganistani sõja tsiviilohvrite arvu oli õilis, nagu ka tuua eetrisse õõvastav video, kuidas kohutava eksimuse tõttu lasti helikopterist maha Reutersi heaks töötanud ajakirjanik. See kõik liigitub humaanse uuriva ajakirjanduse alla.

Ent viimane megaleke, kus pööbli ette on susatud enneolematu mahuga (250 000 dokumenti) USA diplomaatide privaatkirjavahetust, on löök allapoole vööd. Keda see täpselt aitama peaks ja mis on selle lekke mõte, on seni jäänud segaseks. Foorumites huilatakse: „Tubli, Julian, kui valitsus meie kõnesid pealt kuulab, on ka meil õigus jälgida nende kirjavahetust!!! Kõik peab olema avalik!!! Elagu vaba press!!!”, ent mina kuulen lihtsalt vana head klassiviha ja trendikat USA vihkamist. Väga vähesed hääled söandavad mainida, et diplomaatia ongi aegade algusest saadik olnud töö kuluaarides, info kogumine ja võrdlemine – ning selge see, et omavahelised meilid on märksa käredamat karva kui hilisemad poliitkorrektseks poleeritud väited. Tõsi, poliitkorrektsus võib pahatihti minna absurdini, ent viisakus ja kombekus on laias plaanis tulemusrikkamad kui solvangud või näiteks kingaga vastu ÜRO pulti tagumine.

Kalossidega magamistoas

Assange on heitnud sõjakinda diplomaatiale kui sellisele. Ja eelkõige USA diplomaatiale. Kinnised võrgud tehti rohkematele kättesaadavaks põhjusel, et vältida 11. septembri eelset olukorda, kus saba ei teadnud, mida pea ja käpad teevad – katastroofi oleks saanud vältida, kui info oleks vabamalt liikunud. Küllap tehakse nüüd jälle suurpuhastus ning selle asemel, et tegeleda tõeliste probleemidega (nagu terrorism vms), tuleb raisata aega sisekontrollile ja häkkerite vastu võitlemisele. Ja paljud allikad enam naljalt suud ei ava. „See jääb meie vahele,” ei kõla kaabliskandaali järellainetuses just eriti veenvalt.

Lasta eetrisse sõna otseses mõttes must materjal lõhnab mitte maailmaparandamise, vaid tülinorimise ja kõmukihu järele. See on kohatu ja piinlik – umbes nagu bolševistlikud kalossid tallumas tsaari magamistoa vaibal või tavotised kätepaarid sobramas õrna serviisi sees. Kuidagi veider, et netis surfates hüppab nüüd ette vilkuvaid kirju: „Vaata veel USA diplomaatide kirjavahetust!!!”.

Assange raiub nagu mantrat, et ärge kimbutage sõnumitoojat. Jah, aga on siiski põhjus, miks kõik avaldamisele ei kuulu. Ideaalis võiks hinnata puhtandit, mitte mustandit.

Samal ajal on mustandite kasutamine odava, aga tõhusa taktikana vägagi levinud – piiratud kompetentsi ja informeeritusega publik läheb selle õnge lihtsalt. Näiteks minu filmi „Mag-nus” kohtuprotsessis lehvitati stsenaariumi algversioonidega ja minu isiklike meilidega. Lõppversioonist, mille keelamist nii visalt taotleti, tehti aga vaevu juttugi. Kohtunik teatas pärast kaheksatunnist istungit tülpinult, et ta pole seda pidanud vajalikuks vaadata. Soditud visandid ja klatš on olulisemad kui viimistletud, täiustatud maal. Kui mustand ja puhtand on erinevad, pole see mitte autori paljudel põhjustel sündinud otsus, vaid „silmakirjalikkus”, nagu hüüab kaabliafääri kohta Liibüa diktaator Muammar Gaddafi. Härra ise on muidugi üdini moraalne ja kristalselt läbipaistev – umbes nagu tema juhitav riik.

Leebe piparkook

Guardiani lugejatele antud online-intervjuus paljastas Julian Assange kas tahtlikult või tahtmata oma pubekaliku ülbuse. Tsiteerin.

Küsimus: „Olen endine Briti diplomaat. Muu hulgas aitasin organiseerida vastulööki ühele jõhkrale Balkani režiimile, sätestada sanktsioonid riigile, mis ähvardas teostada etnilist puhastust, ja rääkida läbi ühe vaesunud maa võlaküsimust. Neist ei oleks midagi teoks saanud, kui poleks olnud turvalist ja salajast diplomaatilist kirjavahetust

(---). Avaldades sellisel tohutul hulgal diplomaatide kirju, ei too Wikileaks esile mitte konkreetseid vigu, vaid õõnestab diplomaatilist protsessi kui sellist. (---) Minu küsimus teile kõlab: miks ei peaks teie isiklikult vastutama, kui nüüd mõni rahvusvaheline kriis seetõttu lahendamata jääb, et diplomaatide töö on häiritud?”

Assange: „Kui te oma pika juhtkirja lühendaks selleks üheksainsaks küsimuseks, siis oleksin ma rõõmuga nõus sellele oma tähelepanu pühendama.”

Vaat nii. Uue aja kangelane – uus suur vend ehk pikkade näppudega häkker ei pea enda käitumist seletama... Ta on cool ja tabamatu, elades seksikalt põranda all. Noorpõlves imetles ta ehk isegi Che Guevarat. Ja katsuge te, va ameeriklased, mind kohtu alla anda – siis laotub laiali tõeline digitaalne aatomipomm, kompra, millega võrreldes praegune on leebe piparkook. Millegipärast meenutab see aga olukorda, kus pätipoiss ähvardab koolidirektorit, et kui too peaks ta miilitsa lastetuppa saatma, võib ta õhtul oodata jõulise torsoga külalisi.

Mis kuluaarid ja tagatoad – uue aja meedia sünnib modereerimata. Mis parlamendi kinnine istung – Delfi oleks see koht, kus sünniks tõeline demokraatia: kõigil on õigus sõna sekka öelda ja kui vaja, sõimata! Kui vältida otseseid roppusi, ei puutu teisse ka andmekaitseseadus. Maha elitism! Saladused on nii passé.

Kui sa ei taha, et sust koduaias alasti päevitades pilt tehakse, ära siis päevita alasti! Too teleobjektiiviga tüüp ei puutu üldse asjasse – tema on lihtsalt sõnumitooja. Ja too teine sell, kes tähtsa näoga neoonkirjade all varastatud asju müüb – ka tema on sõnumitooja. Rahvavalgustaja. Revolutsionäär. Meie aja kangelane.

PS: Pean küll vajalikuks lisada, et rootslannade vägistamis-süüdistus Assange’i vastu on jabur – meenutades tavalist väljapressimist, kus odavam (ja suhtekorralduslikult otstarbekam) on „ohvrile” midagi lõugade vahele visata. Samal ajal Rootsis „üllatusseksi” seadus tõesti eksisteerib, ja mingi CIA niiditõmbamise või „honey trap’iga” ei näi tegu olevat.