Mereääreblogi: Miks peaks linnakodanikke ja linnajuhte huvitama Tallinna mereääre tulevik?

 (10)

Isadepäev Kalamaja kandis
Kalamaja, Soo tänavFoto: Andres Putting

Kohati on meid ümbritsevat keskpärast ilu raske hinnata. Pargialad, tühermaad või inimtühjad rannad ei kõla eestlase vaikelus sugugi eripäraselt. Vaadates aga Eesti maa- ning linnamaastikku välismaalase pilgu läbi, võivad need justkui tavalised kohad tunduda üpriski eksootilised ning tähelepanuväärsed. Miks peaksid need paigad aga väärima ka meie kui linnakodanike tähelepanu? Kes peaks kandma hoolt avaliku ruumi ja kvaliteetse linnaelu säilimise eest?

Viimastel päevadel tuliseks muutunud Kultuurikatla ja EKKM-i ümbrust puudutav vaidlus ei seisne ainult selles, kas mereäär jääb kultuurile, vaid ka selles, kuidas meie kui linnakodanikud jätkame oma linna planeerimist.

Ühelt poolt kaotab Tallinn Kalaranna ja Kultuurikilomeetri (ja peagi ka EKKM-i?) kaardi pealt pühkimisega üliväärtusliku, igati eripärase ning rahva seas populaarse elamisruumi. Eelkõige on mereäärse alaga seotud detailplaneeringu muudatused aga järjekordne näide Tallinnale tavapäraseks saanud top-to-bottom linnaplaneerimisest.

Olulised otsused võetakse endiselt vastu võimueliidi keskel ning rahva hääle „kaasamine" tuleb kõnealuseks vaid juhul, kui mõni aktiivne linnakodanik ülikeerulistel detailplaneeringutel valvsalt silma peal hoiab ning miskit kahtlast silmates kära teeb. Ilmselgelt pole rahva kaasamine linna planeerimisse sugugi mugav, kuivõrd arvamuste mitmekülgsus muudaks arendusprotsessid veelgi aeganõudvamaks. Sellest hoolimata peaksime aga meeles pidama, et linn pole miski muu kui üks värvikirev inimgrupp, kes seal erinevail põhjustel elab. Seega peaks linna füüsilist vormi puudutavad küsimused järgima tema kodanike harjumusi ning eelistusi.

Samal teemal:

EKKM-i ümbrust puudutav arutelu ei seisne kaugeltki ainult selles, kas mereäär jääb alternatiivkultuuri kasutusse. Kogu vaidluse keskne küsimus seisneb eelkõige selles, kas me (st nii kodanikud kui linnajuhid) suudame välja ravida kapitalistliku lühinägelikkuse ning hakata planeerima rahvale olulisi elamis-loomisruume pikema perspektiiviga.

Kas lubame, et meid ümbritsevat linnaruumi puudutavaid muudatusi võetaks endiselt vastu vaid poliitikute ja suurarendajate keskel või otsustame aktiivselt osa võtta oma linna kujundamisest? Mida eelistab linnakodanik näha oma kodu ümbruses, kas ärihooneid, mis muudavad oma monotoonses olemuses kõik linnajaod ühenäoliseks, või rohealasid ning värvikaid kultuuripindu, kus igaüks on teretulnud.

Pidades silmas asjade praegust kulgu, on üpris selge, et linnavõimul pole miskit selle vastu, et Tallinna mereäär muutuks järjekordseks kommertsalaks, kus ajaveetmise õigust mõõdetakse tarbimisvõimekuse järgi. EKKM-i puudutava detailplaneeringu hiljutised muudatused, mis lubavad mahukat äripindade juurdekasvu alale, kus varasemalt oli plaanis säilitada kultuuriruum, on järjekordne näide linna neoliberaalsest planeerimispoliitikast.

Linnaruumi - see tähendab kõiki linnaelanikke - puudutavaid otsuseid tehakse endiselt kinniste kabinetiuste taga, et suruda võimalikult kiiresti läbi plaanid, mis peaksid imekiiresti linnale kasumit tooma. Säärase planeerimispoliitika puhul kipub aga kahjuks ununema, et linnaruum ei peaks olema ainult monofunktsionaalne „kasvumasin" ehk tarbeese, mis toodab selle omanikule võimu ja raha, vaid mitmekülgselt toimiv elamisruum, mis pakub erinevaid kasutusvõimalusi kõigile linnakodanikele. Tallinnas toimuvat järgides tekib aga tunne, justkui linn oleks endiselt eraldiseisev üksus, mis võtab iseseisvalt vastu ühehäälseid otsuseid, mis ei pruugi sugugi rahva häält peegeldada.

Kes peaks lõppude lõpuks kandma hoolt selle eest, et Tallinnas säiliksid teda linnana eripäraseks ning huvitavaks tegevad paigad? Kalarand ning EKKM on üks väheseid näiteid kohtadest, mis on sündinud linnakodanike endi soovist ning pealehakkamisest luua linnaruumi, kus igaüks on teretulnud endast ümbritsevast osa võtma. Kõik, kes on vähemalt korragi jalutanud läbi Kalarannast, astunud sisse Kultuurikatla aeda või EKKM-i ruumidesse, on teatud mõttes aidanud kaasa nende kohtade kujundamisele. Nüüd on aga aeg aidata kaasa nende isepäraste ning Tallinna teiste linnade seast esile tõstvate kohtade säilimisele.

Mereääreblogi on Eesti Päevalehe, Delfi ja Telliskivi Seltsi koostöös valmiv artiklisari, mis keskendub Tallinna mereääre ja linnaruumi tulevikule. Altpoolt on leitavad ka varem ilmunud lood.

 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare