Meres: ratturitel aitab taastuda igapäevaelu
Mis mõju võib pantvangistusel inimestele olla?
Kui stressirohke olukord kestab pikka aega, siis keha kohaneb ja me asume ellu jääma. Kuigi me saame kohanemisega hakkama, võtab see aega ja ressursse. Kui mõelda sellele, mismoodi inimene on tekkinud, siis meie keha on üsna vintske. See sobib elamiseks savannis ja džunglis – me pole keha poolest sündinud linnaühiskonda. Iga kohanemine tähendab tugevat ainevahetuse muutust, mis omakorda tähendab tugevat hormonaalse tegevuse muutust. Kõik meie tunded on ju keemia.
Kuidas mõjus pantvangidraama vangistatute perekondadele?
Eks ka nemad harjuvad ja kohanevad tasapisi. Alguses oli perekondadel šokk, siis nad pidid hakkama kuidagi oma elu korrastama. See tähendab, et kõik elavad nüüd natuke teistmoodi, kui enne. Ja ka inimesed on natuke muutunud sellega seoses, et nad on pidanud asju tegema teistmoodi ja mõtlema asjadele, millele nad enne ei mõelnud.
Kui inimesed on muutunud, siis kõigepealt on vaja teineteisega uuesti tuttavaks saada. Kodus on tavaliselt igal inimesel omad rollid, mida ta täidab ilma igasuguse mõtlemiseta. Nüüd läheb hulk aega, enne kui üksteist uuesti poolelt sõnalt mõistma hakatakse ja saab selgeks, kes milliseid pisiasju teeb. Pole vahet, kas vanemad on pantvangis, Ameerikas tööl, õppimas või sõjaväes – kui keegi on kaua aega pere juurest ära ja siis koju tuleb, siis see ongi perele raske aeg. Vahetevahel on nii, et kohanemine ei õnnestu. Siis võib rääkida sellest, et tekib traumajärgse stressi sündroom.
Mis vahe on depressioonil ja traumajärgse stressi sündroomil?
Depressiooni puhul ei ole tavaliselt mingi konkreetse asja peale mõtlemisest hoidumist. Pole sellist sündmust, mis mällu tulles teeb haiget. Traumajärgse stressi puhul tekib tundetus, miski ei liiguta, ei huvita, ei lähe korda. Ei ole kurbust, on vaid tülpimus, tüdimus ja rahutus – kõik käib närvidele. Sellepärast tihtipeale räägitakse sellest, et sõjast tagasitulnud kipuvad olema agressiivsed.
Samal ajal vahetevahel on nii, et mingi väga kurja sündmuse järel depressioon on, aga traumajärgset stressi ei ole. Mõnel inimesel tekib hoopis ärevushäire, mõnel on äge traumahäire, mis läheb üsna ruttu mööda, kuid mis pole krooniline traumajärgne stressireaktsioon. Haiguste klassifikatsioonis on seitse või kaheksa erinevat häda, mis võivad kõik esineda pärast mingit sellist juhtumit.
Mida sellisel puhul ette võtta?
Kui inimesel on tunne, et tal on paha olla ja ei ole ka head mõtet, kuidas parem hakkaks, siis ma arvan, et on mõistlik professionaaliga konsulteerida. On mõistlik aru saada, mis minuga toimub ja mida ma saan ette võtta selleks, et hea enesetunne rutem tagasi saada. Mina arvan, et neid mehi abistada küll ei ole vaja, nad saavad ise suurepäraselt hakkama.
Milline on seos depressioonil ja tundel, et inimesel on kontroll oma elu üle?
Sellest on väga ilusa raamatu kirjutanud Viktor Frankl. Ta väidab, et koonduslaagri vaimses terroris jäid ellu need, kes suutsid oma elu mõtestada ja kellel oli väljaspool iseennast mingisugune siht või toetav maailmavaade. Näiteks usk, viiulimäng või pere ja lapsed.
Üks osa sellest, kui hästi me suudame maailmas kohaneda, on seotud sellega, missugune maailmavaade meil on. Selle järgi me korrastame seda, mis ümberringi toimub. Inimesel on vaja anda mõte sellele, et kui minuga midagi juhtub, siis mispärast nii läks ja mis seosed siin on. Näiteks see, et mis on minu elu tähendus, miks inimene elab, miks ma siia ilma sündisin, mis asi mul siin elus ajada on. Kui nendele küsimustele on võimalik mingil kombel positiivselt vastata, siis on võimalik luua ka seoseid ja saab lahti mõtestada selle, et miks minu elus on olnud selline hetk, miks ma pidin kannatama. Kui kõik on ainult juhus, siis puudub ka tunne, et mul oleks oma elu kontrolli all. Ja abituse tunne on see, mis tekitab tugevat stressi.
Kui endised pantvangid on pereringis ja saavad vajalikku tuge, siis peaks nendega kõik korda saama?
Jah. Nende puhul abistab paranemist veel see, et mida parem on inimesel mõtlemine ja haridus, siis seda kergem on korrastada ümbritsevat. Ja kui on inimesel pere ja töö, siis tal on seoseid igapäevaeluga palju ja ka see aitab. Raskustes on need, kes on üksikud ja madala haridusega – võib tekkida ainuke identiteet, et olen endine koonduslaagri elanik, pantvang või sõdur ja praeguses elus mul enam midagi ei olegi ning see teeb kohanemise väga raskeks.
Kogu traumapsühholoogia suurim oht on see, et tehakse patoloogia sellest, mis on normaalne. Ehk inimesele sisendatakse pikka aega, et nüüd tal peab midagi viga olema ja lõpuks inimene hakkabki tundma, et tal on midagi viga. Võib pakkuda konsultatsiooni, aga mitte seda, et teil on viga küljes ja me peame hakkama teid ravima.
Kuidas mõjub pantvangile suhtlemine vangistajaga?
See vähendab abituse tunnet – kui ma saan temaga rääkida, siis mul on juba natuke kontrolli olukorra üle. Aga teistpidi on seal alati küsimus, millest ja kui palju ma räägin ning keda ma sellega reeta võin. See ei ole ühene olukord.
Mida teie arvate meedias kõlanud väidetest, et ratturitel võib tekkida Stockholmi sündroom?
Stockholmi sündroom vahel tekib, vahel ei teki. Kõige veidram on see, et kui olla vangistatud, siis on lähedus ka nendega, kes on vangistajad. Inimene on bioloogiliselt grupiviisilise loomuga olend, seega neist, kes on lähedal, hakatakse aru saama. Lähedalt vaadates ongi mitmed asjad teistmoodi, ja see, mis on must ja mis on valge, on lähedalt vaadates kirju.
