Matile, kodutule mehele, kes elab metsatukas, ukseta keldris, on pakutud mitmeid erinevaid majutusvõimalusi. Ta on olnud mitmes erinevas sotsiaalmajutusüksuses, viimati ka Männiku sotsiaalmajutusüksuses. Paraku on ta igalt poolt minema läinud. Kuid põhipõhjus, miks ta seal ei ole või on viibinud lühikest aega on see, et seal kehtib kord. Tema aga tahab elada oma režiimi järgi. Talle on pakutud ka hooldekodudesse kohta, mis tema vanuse järgi otsustades sobiks talle väga hästi, kuid sellest on ta loobunud. Valik on olnud temapoolne, sest Tallinna linn ei jäta mitte ühtegi inimest tänavale.

Kodutud ei ole üksnes Tallinna probleem, vaid riiklik probleem. 2006. aastal kui avasime näiteks Tuulemaa sotsiaalmajutusüksuse, mis on ühiselamu taoline elamu, oli meil järjekorras 350 inimest. Kokku on meil nüüd aga majutuseks 724 kohta, neist ühiselamu tüüpi 510. Aga praegu on meil jälle järjekorras sadu. Nendesse majutusasutustesse koos varjupaikadega on ligi 20 protsenti inimestest tulnud lähivaldadest ja üle Eesti.

Meie sotsiaaltöötajad aitavad neil end registris arvele võtta, pensioni taotleda kui ta on sellises vanuses ja sotsiaaltoetuse taotleda.

Jah, tõepoolest sotsiaalkorteritest, mille eest inimestel tuleb tasuda, on meil puudus. Neid on praegu meil 1006. Kindlasti on neid vaja veel juurde sadu. Mina ning abilinnapea Eha Võrk oleme ka hiljaaegu kohtunud sotsiaalkorterite teemal vabariigi valitsuse ministritega. See oli esimene kord paljude aastate jooksul kui meid ka riigi poolt kuulda võeti, seega paranemislootust on. Kokkuvõttes aga - Tallinna linna ametnikud ei istu käed süles, vaid nad tegelevad kõigiga, kes soovivad, et neid aidataks.