Kuid kas me oleme ühiskonnana selleks valmis? Ilmselt pole me siiski veel suutelised seksuaalse ahistamise üle adekvaatset dialoogi pidama.

Piisab, kui vaadata inimeste reaktsiooni seni meediasse jõudnud ahistamisjuhtumitele. Peaks ju seksuaalse ahistamise puhul kõigepealt tekkima küsimus: kas ahistatu vajab abi ja kuidas me saaksime teda abistada? Kas me näeme midagi sellist? Kahjuks ainult üksikjuhtudel. Enamasti püütakse kõigepealt ahistamist kahtluse alla seada ja siis keskendutakse ennekõike ohvri käitumise hindamisele.

Siseveendumus ei loe

Seksuaalne ahistamine ei saa olla ühiskonnas aktsepteeritav isegi siis, kui mõne inimese enda isiklik siseveendumus väidab vastupidist. Eks ole meil ju ka palju neid, kes ikkagi varastavad, kuigi ühiskond seda ei aktsepteeri, ja sellistele tegudele järgneb karistus. Kahjuks on meil ka inimesi, kes vägistavad, sh lapsi, kuigi ühiskond seda ei aktsepteeri – ja sellegi eest on ette nähtud karistus.

Seega taandub seksuaalse ahistamise teema käitumisnormidele ja sellele, kas inimesed tunnustavad ühiskonnas kehtivaid norme või seavad enda isiklikud huvid neist kõrgemale. Pole midagi parata, aga leidub neid, kes realiseerivad oma ego ning isiklikke hirme ja soove teiste, tihti nõrgemate arvel. Nad tunnetavad, et jõu kasutamine viib sihile, oma soovide ja võimu teostamiseni. Aga sellega kaasneb teise inimese väärikuse alandamine ja ohver võib saada jäädavalt kahjustada.

Ka iga seitsmes mees

Seksuaalne ahistamine puudutab nii naisi kui ka mehi. Uuring „Naised ja mehed Eestis: hoiakud ja olukord 2009” tõi näiteks esile tõsiasja, et viimase aasta jooksul oli peaaegu iga viies naine ja iga seitsmes mees pidanud taluma vastassugupoole esindaja kahemõttelisi anekdoote või nilbusi, mis olid talle ebameeldivad. Soovimatute ettepanekute või vihjetega seksuaalvahekorda astumise kohta oli kokku puutunud 9% naisi ja 7% mehi.