MERLE MAIGRE: Ukraina valimised ja Eesti huvid
Mida üksmeelsem on tekkiv koalitsioon, seda kindlamalt püsib riik valitud sihil. Tulevane valitsus mõjutab Ukraina edasist välispoliitilist kurssi. Ukraina välispoliitiline hoiak avaldab omakorda mõju jõudude vahekorrale kogu Läänemere ja Musta mere vahelisel alal.
Mida edumeelsemalt kulgevad Ukraina poliitilised ja majandusreformid ning mida tihedam on koostöö NATO-ga, seda kindlam on ka näiteks Gruusia ja Moldova läänesuunaline hoiak. Ukrainast puhuv läänetuul võib virgutada isegi Valgevene opositsiooni. Kui aga Ukrainas jätkub senine sisepoliitiline purelemine ning välispoliitiline pendeldamine ja kui reformid jäävad poolikuks, siis on ka Gruusial ja Moldoval keerulisem läänesuunalist poliitikat ajada ja Lukašenka ainuvõim Valgevenes õilmitseb. Laiemas plaanis loovad Ukraina suundumused fooni Venemaa süsteemi muutumiseks.
Kõik see on Eestile tähtis. Meie huvides on, et Ukraina langetaks oma poliitilised otsused vabalt, ilma Venemaa mõjutuseta. EL-i ja NATO piiri taguste uute demokraatiate tugevdamine on üks Eesti välispoliitika eelisvaldkondi, sest nii tekib mingigi võimalus Venemaad demokraatiapisikuga nakatada. Eesti huvides on, et Ukrainas hinnataks õigusriigi põhimõtteid. Et seal oleks stabiilne sise- ja välispoliitika. Et asjaajamises valitseks läbipaistvus. Eesti huvides on Ukraina, kellega saab sõlmida tihedaid ärikontakte ja pidada sisukat välispoliitilist dialoogi.
Kuid mil määral sõltub Eesti huvide teostumine Ukraina valimiste tulemusest? Mis parteid moodustavad tõenäoliselt uue koalitsiooni? Ja kuidas mõjutab see Ukraina edasist poliitikat?
Tagasivaade kevadisele kriisile
Homsed valimised on vahearveldus Ukraina sisepoliitikas juba üle aasta kestnud poliitilisele kriisile. Laias laastus on tegu võimuvõitlusega presidendi, peaministri ja parlamendi vahel. Tüli tõusis haripunkti tänavu aprillis, kui president Juštšenko saatis parlamendi ootamatult laiali, et vältida võimu liigset koondumist peaminister Janukovitsˇi partei kätte. Pärast kahekuulist vastasseisu lepiti kokku, et 30. septembril toimuvadki uued parlamendivalimised.
Kevadine kriis Ukrainas näitas, kui habras on alles riigi demokraatia. Kõik kriisi osapooled väljendasid hoolimatust demokraatlike institutsioonide vastu, nagu põhiseadus või konstitutsioonikohus. Võimuvõitluse käigus jäid õigusriigi põhimõtted tagaplaanile. Pakun, et uued valimised ei too sellele kriisile lahendust. Lahendus võiks tulla, kui Ukraina poliitilised jõud jõuaksid üksmeelele põhiseadusliku kompromissi saavutamise vajaduses. Reaalselt on see vähetõenäoline, sest isikliku kasu saamine on tipp-poliitikutele paraku tähtsam. Läbipaistmatus, kahtlustamine ja pidev positsioonide ümbermängimine kestab Ukraina sisepoliitikas tõenäoliselt edasi, vähemalt lähitulevikus.
Esimesed telgid püsti
Ilmselt jääb lõplike valimistulemuste selgumine pikemaks ajaks venima. Paraku leidub Ukrainas poliitilisi jõude, kes on valmis isiklike ärihuvide nimel mööda vaatama riiklikest huvidest, protestima endale ebasobivad valimistulemused ja kutsuma rahva tänavale meelt avaldama. Kiievi Iseseisvusväljakule püstitatakse juba esimesi telke.
Samas on keskmine ukrainlane sisepoliitilisest kemplemisest tüdinenud ja läheb valima, “kui tal on tuju või viitsimist”. Igatahes suuri valimistulemuste muutusi võrreldes mullu märtsis toimunud parlamendivalimistega ei ennustata. Ka ühe partei ülekaalukat võitu peetakse vähetõenäoliseks. Ees ootab pikk valitsusliidu läbirääkimiste seeria. Ukraina poliitikud peavad olema valmis kompromissideks, mida koalitsioonitöö kaasa toob.
Avaliku arvamuse küsitlused ennustavad, et hääli saavad enam-vähem võrdselt nii Regioonide Partei kui ka Julia Tõmošenko Blokk (BJUT) koos valimisliiduga Meie Ukraina, pluss laiemale üldsusele vähetuntud endise parlamendiesimehe Volodõmõr Lõtvõni omanimeline valimisliit. Lõtvõn propageerib mõõdukat tasakaalu välispoliitikas ja alalhoidlikkust majanduses.
Kui “oranžid jõud” ehk BJUT ja Meie Ukraina saavutavad valimistel enamuse, siis minnakse ilmselt koos valitsusse ja tõenäoliselt saab Julia Tõmošenkost peaminister. Seda muidugi eeldusel, et president Juštšenko ületab isikliku vastumeelsuse Tõmošenko vastu. Oranži koalitsiooni puhul võiks loota, et Ukraina majandus- ja poliitilised reformid jätkuvad, et taas muutub sisukaks koostöö
NATO-ga ja tugevneb läänesuunaline välispoliitika.
Regioonide Partei valimiseelsed reitingud on olnud kõige paremad. Populaarsusest hoolimata valitsevad Regioonide Parteis kahe kildkonna vahelised siseintriigid. Ühes kildkonnas annavad tooni ärimehed, kes pooldavad partei kuvandi tänapäevastamist, lääne ja Venemaa vahel tasakaalustatud äri- ja välispoliitikat ning koostööd president Juštšenkoga. Teine kildkond esindab Vene ärihuve ja Vene-meelset poliitikat. Sinna kuulub ka hulganisti Kutšma-aegseid pruunide ülikondadega tegelasi, kes viljelevad vana head nõukogulikku poliitkultuuri ja suhtuvad NATO-sse umbusklikult.
Kui Regioonide Partei saavutab selge häälteenamuse, siis moodustab ta üheparteivalitsuse ja peaministrina jätkab ilmselt Janukovitš. Kui “Regioonid” on valmis pakkuma Lõtvõnile parlamendiesimehe kohta, siis võivad nad luua valitsuskabineti ka koos. Igal juhul annaks selles liidus tooni Regioonide Partei vanameelne leer. Majandusreforme ootab siis ees stagnatsioon ja NATO-ga lõimumist aeglustumine. Toetus lääne huvidele kuivab kokku Vene poliitiliste ja majandushuvide kasuks.
Regioonide Partei ja Meie Ukraina koostöö tuleb kõne alla juhul, kui ei “Regioonid” ega “oranzˇ liit” ei saavuta häälteenamust. Välispoliitilises plaanis pannakse siis rõhk pigem suhetele EL-iga, jättes NATO tagaplaanile. Igal juhul jääks seda koalitsiooni kummitama eba-määrasus ja umbusk Juštšeno ja Janukovitši omavahelistes suhetes.
Reform on nagu metslind
Julgeolekureformide jätkamiseks looks soodsaima kliima oranž koalitsioon, sest see valitsusliit tundub võimalikest püsivaim. Reform on nagu metslind, kes vajab haudumiseks vaikust ja rahu. Regioonide Partei ja Meie Ukraina liidu puhul on oht, et taas lahvatab peaministri ja presidendi vaheline tüli. Sellisel juhul kulutatakse energiat norimisele ja “ärapanemisele”, selle asemel et püüda saavutada üksmeelt rahvuslikes julgeolekupõhimõtetes. Veebruaris 2007 allkirjastas president Ukraina uue julgeolekupoliitika kontseptsiooni ja nüüd oleks vaja poliitilist “jõulurahu”, et kontseptsioon ellu viia.
Suhted Venemaaga on seda vennalikumad, mida lähemale pääseb riigitüürile Regioonide Partei Vene-meelset poliitikat ajav kildkond. Venemaa ja Ukraina suhete lakmustestiks saavad Vene Musta mere laevastikuga rendilepingu lõpetamine või pikendamine pärast 2017. aastat, vene keele staatus teise riigikeelena, koostöö NATO-ga ja uued gaasitarnete lepingud. Ukraina impordib praegu 80% maagaasi Venemaalt ja Moskva kasutab seda energiasõltuvust nii välis- kui ka hinnapoliitilise surve avaldamiseks.
Ukraina energiapoliitikale loob fooni 2006. aastal toimunud Vene-Ukraina gaasitüli järsu hinnatõusu üle. Veebruaris 2007 teatas Putin, et kaalub võimalust Vene ja Ukraina gaasitorustik ühendada. Tõepoolest, Janukovitši valitsus oli andnud Moskvale rohelise tule sõlmida UkrNaftohazi ja Gazpromi vaheline kokkulepe, saamaks vastutasuks võimalus osaleda Venemaa nafta- ja gaasivarude uurimises ja maksta gaasitarnete eest odavamat hinda. Arvestades Regioonide Partei energiapoliitika läbipaistmatust võib seega arvata, et nende võimuletuleku korral suureneks Ukraina energiasõltuvus Venemaast.
Mida saab teha Eesti?
Eestil oleks kasulik mis tahes valimistulemuste puhul jätkata Ukraina toetamist. Eesti huvides on mõjutada positiivselt Ukraina lõimumist NATO-ga, poliitilisi ja majandusreforme, kodanikuühiskonna arengut. Seega võiks Eesti Brüsselis toonitada, et alliansi uks peaks Ukrainale lahti jääma. Samuti võiks Eesti toetada EL-is aktiivsemat energiajulgeolekuteemalist dialoogi Ukrainaga.
Ukraina reformidele saab Eesti soovi korral kaasa aidata, korraldades näiteks Ukraina riigiametnikele koolitusi. Abi eesmärk oleks suurendada hakkajate ja läänemeelsete ametnike hulka, et nood omakorda suudaksid tõhusalt vajalikke uuendusi läbi viia. Ukraina demokraatia tugevdamiseks on tähtis tugev kodanikuühiskond. Läänega lõimumist toetavad kodanikeliikumised aitaksid kaasa ka Vene mõju vähenemisele. Eesti võiks tihendada sidemeid Ukraina valitsusväliste organisatsioonidega, sest valitsusvälised ühendused on oma mõtetes tihtipeale vabamad kui riiklikud või parteidega seotud ametid.
Arvan, et Eesti jaoks oleks viga Ukrainaga seotud projektid külmutada või ooterezˇiimile jätta. Poliitilised arengud Ukrainas mõjutavad terve piirkonna sündmusi. Vaatamata kõigile nõrkustele ja puudustele, mis kaasnevad ühe või teise valimisliiduga, suhtub Ukraina Eestisse ikka paremini kui Venemaa ning on mitmekesisem, avatum, demokraatlikum riik kui praegune Venemaa.
Autor oli oktoobrist 2005 kuni augustini 2007 NATO Kiievi esinduse asejuht.
