Merle Ojasoo avalik kiri: riigi käed ei ulatu kõikjale. Me peame ise ennast ja oma lähedasi rohkem aitama ja märkama

Viimasel ajal on meedias kajastatud mitut ebameeldivat või lausa traagilist juhtumit, mis paneb mõtlema kodaniku vastutusele. Või hoopis kodanikukohustusele! Talleggis ilmsiks saanud vääritu käitumine koorumisfaasis tibupoegade hukkamisel oleks jäänud avalikkuse eest teadmatuks, kui see endine Talleggi töötaja ei oleks säutsuvatele prügikastidele tähelepanu pööranud. Oleks vist naiivne arvata, et nii juhtus nende tibupoegadega esimest korda!

Kose vallas ilmsiks tulnud narkoepideemia oli masendav uudisfakt, milles kajastati kahe noore pereisa narkosurma. Ühe hukkunu õde nendib leinas tõsiasja, et me ise toetame sellist käitumist vaikimisega. Vald ütleb, et nende võimekus on piiratud. See kokku on valus tõde ja tähelepanek! Mida sellest järeldada? Ehk seda, head inimesed, et me peame ise ennast ja oma lähedasi rohkem aitama, neid märkama ja vajadusel ka abi otsima. Riigi ja kohaliku omavalitsuse käed lihtsalt ei ulatu igale poole või siis on nende tegevus fokuseeritud mujale. Ja olgem ausad - meil on päris palju võimalusi ise rohkem probleemsetesse situatsioonidesse sekkuda või abi kutsuda ja olukorraga mitte leppida enne kui lahendus olemas.

Kui poe kassapidaja ei küsi teismeliselt suitsu- või alkoholiostajalt isikut tõendavat dokumenti, saame ju ise kassasabas olles sellele tähelepanu juhtida. Sellise olukorraga olen ma isegi, eeskätt kodukandi alevipoes, laste- ja noortelaagri vahetus läheduses, kokku puutunud igal suvel.

Minge appi kolleegile, kes kannatab töökiusamise all või koondage jõud, et võidelda ebaeetiliste juhtide võimuvoli, seaduserikkumise või lihtsalt slikerdamise vastu. Isegi kui tööalastes konfliktides on tihti süüdlasi raske määratleda (ja ega see lahenduse leidmisele väga kaasa ei aita), viitab konflikt alati probleemile, millele tuleb lahendus leida. Lahendamata konfliktid ja pea liiva alla peitmine mürgitavad sotsiaalset keskkonda nagu majavamm maja. Lõpptulemuseks on rahulolematud stressis töötajad, kehvad majandustulemused ja kahjustatud maine.

Kuulake, millest seinad räägivad

Märgake, mis toimub naabrite ja sõprade kodudes, nende lastega, naiste-meestega, vanaema-vanaisaga. Ma ei mõtle, et keegi peaks minema kellegi koju perekonnaõpetust lugema, vaid abi otsima või spetsialistist abistaja õigesse kohta juhatama. Me siiski saame vahel (kuigi enamasti mitte) teha midagi selleks, et naabri haigelt vanaemalt ei võetaks ära tema pensioninatukest viinarahaks või et sotsiaalses ja majanduslikus sõltuvussuhtes olevaid pereliikmeid ei väärkoheldaks. Kuulake, millest seinad räägivad!

Pakkuge tuge neile, kes on meie ühiskonnas veel uued ja tunnevad ennast kohmetuna. Meie riigi ja eestlaste ebasõbralik ja vaenulik hoiak pagulaste suhtes on Euroopas rohkem tähelepanu pälvinud kui meie hoolivus ja ligimesearmastus. Alustuseks aitab ka lihtsalt naeratusest.

Kohe algab kool. Iga-aastane liikluskampaania septembri alguses on super, aga meie, kodaniku ja inimese, kohus on aastaringi märgata seda, mis toimub laste ja noortega koolis, vabal ajal ja koduseinte vahel. Kui ema-isana ehk teame, mis oma lastega toimub, siis oleks ju vastutustundlik, kui jaguks silmi ja kõrvu ka laste sõprade ja koolikaaslaste suhtes. Eks me ju ikka vahel kuuleme, keda koolis või õue peal kiusatakse, kes suitsetab kanepit, kes joob või kes saadab suhtlusvõrgustikus alasti pilte. Kui ohver oleks oma laps, siis me ju ei tahaks sellest mitte teada ja last abita jätta.

Ärme jää ootama kampaaniaid või jõuluaegset heategevust, olgem head, hoolivad ja tähelepanelikult aastaringselt, sest riigi käed on lühikesed ja kohalikul tasandil läheb sel sügisel kogu ressurss teadagi kuhu.