Merle Rihma: Vilepuhumisest enne vilet

Hiljuti Eesti Päevalehes avaldatud vilepuhujate rahvusvahelise võrgustiku eksperdi Anna Myersi intervjuu tõstatas NSA pealtkuulamisskandaalist ajendatuna temaatika, millest rääkida on paljudele ebamugav.

 Vilepuhumine ei tähenda ju maakeeli miskit muud kui pealekaebamist, mis sai Nõukogude ajal veelgi põlastavama tähenduse: koputamine. Taunin minagi neid kaasmaalasi (loe: kaassaarlasi), kelle pärast vanaema ja vanaisa 1941. a suve metsas veetsid, mistõttu ma ühe vanaemaga kunagi kohtunud ei ole. Vilepuhumine, millest Myers räägib, kannab aga positiivset eesmärki. Vilepuhumise või vilistamise eesmärk ongi anda märku: midagi on juhtumas – stopp!

Vilepuhumist käsitletakse kui konfidentsiaalse või tundliku informatsiooni edastamist kolmandatele osapooltele. Mis aga toimub organisatsioonis enne seda, kui keegi on sunnitud või kodanikuna kohustatud vilet väljapoole puhuma? Olgu riigiasutustega kuidas on, aga julgen uskuda, et ühegi ettevõtte terve mõistusega omanik ei toeta ebaefektiivset töökorraldust, varastamist, seaduserikkumist või muud ettevõttele kahjulikku tegevust.