Link kopeeritud!

MERLE TAIMALU: Televiisor lapsehoidjaks?

 (15)
MERLE TAIMALU: Televiisor lapsehoidjaks?
----

Mõnikord on mul väga hirmutavad unenäod,” räägib üks laps. „Vaatan väga tihti telekat,” räägib teine, lisades, et televisioon näitab sageli asju, „mida kardan, selliseid, kus inimesi tapetakse ja püssid on ja tulistamine”.

Need on katkendid intervjuudest, mida tegin viie- ja kuueaastaste Eesti lastega, et selgitada, missugused on laste hirmud ja kuidas mõjub lastele televisioon.

Jah, sageli räägitakse, et televisioon on kõiges süüdi. Selles võib olla oma tõetera, ent kõiges halvas televisiooni siiski süüdistada ei saa. Tegelikult on televisioon ju tore ja vajalik – see toob meile kogu maailma koju kätte. Saame nautida kauneid looduspilte kohtadest, kuhu me ilmselt kunagi ei satu, meelt lahutada, hingeliigutust tunda, tarkust koguda, põnevust kogeda. Teisalt võib aga liigne telesaadete vaatamine põhjustada lastele halbu unenägusid, varastada laste aega une- ja mänguaja arvelt ning tuua kaasa koguni arengu kängujäämise.

Lastele suunatud saadete hulk on Eestis oluliselt suurenenud. Kui 1993. aastal näitasid telekanalid keskmisel tööpäeval 45 minutit lastesaateid, siis 2002. aastaks oli see kasvanud juba 155 minutini.

Mis on selle mõju? Kui ma lapsi küsitlesin, olid tulemused muret tekitavad. Kui 1993. aastal  ütles vaid viiendik lapsi, et on kogenud televisioonisaate tõttu suurt hirmu, siis 2002. aastal ütles seda juba 55% lastest. See, et lapsi hirmutavad pahad unenäod ja kujutletavad olendid, näiteks kollid, on igati eakohane ja tavaline, kuid murelikuks teeb asjaolu, et paljud lapsed ütlesid, et nende halbade unenägude hirmud on seotud just telesaadetega.

Mugavus või vabakasvatus?

Mida siis kardetakse? Paljud lapsed tunnevad hirmu eksootiliste loomade ees, näiteks olles näinud filmi inimsööjatiigritest. Ja üks laps kartis koguni tänaval surma saada juhuslikust kuulist, kuna oli näinud teleseriaalis üht inimest niimoodi suremas. Lapsed on meistrid igasuguseid asju välja mõtlema: nad ei ole pahatihti võimelised eristama fantaasiat reaalsusest ega tea, et ekraanil nähtu ei kajasta reaalset elu või et uudistes näidatud katastroof ei toimunud meie maal.

Kahjuks ei suuda vanemad tihtipeale oletada, kuidas nende lapsed ühele või teisele saatele reageerivad. Täiskasvanud kalduvad alahindama laste võimalikke hirme televisioonist nähtu tagajärjel. Täiskasvanud vaatavad televiisorit kodus palju, paljudes kodudes mängib see kogu aeg taustaks ja seetõttu on või-matu last mitteeakohastest saadetest eemal hoida või üldse teada, mida ta parasjagu televiisorist näinud on. Pahatihti lubatakse liiga palju televiisorit vaadata juba päris väikestel lastele, kasutades lapsehoidjana telerit, mille ees laps istub mitu tundi päevas.

Üle poole vanematest ei ole kunagi reguleerinud lapse telerivaatamist. On see tingitud tänapäeva kiirustavast elustiilist? Või on see pigem vabakasvatuse tagajärg? Vanemad saavad ju öelda: lapsel on õigus ise otsustada, mida ja kuidas ta vaatab.

Kuid ometi oleks väga oluline, kui telerit vaadates istuks lapse kõrval ka ema või isa – siis saab vanem lapsega nähtut arutada ja võimalikke kahjulikke mõjusid vähendada. Ehk teisisõnu: last näidatava suhtes „vaktsineerida”. Nii ei lase laps end mõjutada võimalikest hirmutavatest stseenidest, sest ta teab, et see ei ole päriselt või et seda ei saa temaga juhtuda.

Meedia, sh televisiooni mõju lastele sõltub vanemate kehtestatud reeglitest. Paljud uurijad on aga paraku leidnud, et lastel lubatakse televiisorit vaadata väga palju üksi, järelevalveta ning pahatihti on lapsel isiklik teler juba omaenda toas.

Neli head võimalust

Loe veel

Kuidas saavad vanemad veel vältida televisiooni negatiivset mõju lastele? Üks võimalus on lubada lastel vaadata ainult eakohaseid ja positiivseid saateid: miks mitte valida üheskoos telekavast välja sobivad saated, eelistades näiteks loodusfilme vägivaldsetele multikatele? Teine võimalus on piirata telerivaatamise aega sõltuvalt vanusest. Kindlasti ei tohiks kodus teler pidevalt mängida – see tuleks lahti teha ikka konkreetse saate vaatamiseks! Kolmas võimalus on pakkuda lastele telerivaatamise kõrval välja muid tegevusi: lapsed, kellel on huvisid-hobisid, vaatavad telerit vähem. Ja neljandaks peaksid vanemad ise oma teleritarbimise harjumustega lastele eeskujuks olema – olles valivad ning piirates televisioonile kuluvat aega. Näiteks täiskasvanutele mõeldud saateid võiks lindistada ja vaadata neid ajal, mil lapsed magavad.

Paraku lubavad paljud vanemad lastel vaadata mitteeakohaseid saateid, mille sisu lapsed ei mõista. Paljud lapsed näiteks vaatavad koos vanematega uudistesaateid, kus edastatakse pilte hirmutavatest sündmustest – kuriteod, vägivald, (loodus)katastroofid, sõjad. Nii nimetasid Eesti lapsed lisaks muudele täiskasvanute saadetele hirmutavateks ka uudistesaateid – aga ka näiteks selliseid tõsielusaateid nagu „Kuritöö ja karistus” ja „Kriminaalne Venemaa”. Kahjuks toodi esile ka mitmeid lastele adresseeritud saateid: multifilmid „Digimon”, „Lumivalgeke”, „Tom Sawyer”, „Pöial-Liisi”, „Mulan”, „Raudhiiglane”, „Tom ja Jerry”, „Tondipüüdjad”, filmid „Pipi”, „Kapten Grant”, „Kapten Konks”, „101 dalmaatsia koera” ja eesti originaal-lastesaated „Nõiakivi” ja „Vahva rätsep”.

Seda teemat uurinud Fabiansson on öelnud, et kaitsmaks lapsi kahjulike mõjude eest ei piisa enam sellest, kui tagatakse lapse ohutus kodu lähiümbruses, sest ohud ja ähvardused  turvalisusele leiavad tänapäeva tehnoloogia abil lapse üles ka tema kodunt.

Seega, ärgem süüdistagem ainult elutut ekraani meie kodus, vaid mõelgem, mida saaksime ise teisiti teha vähendamaks tagajärgi, mida see lastele võib põhjustada.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare