Täna peab metsaamet riikliku metsanduse 80. aasta juubelit. Juubelite pidamine on tasu, mida peame maksma riikliku järjepidevuse doktriini eest. Ilma rahata pidusid ei ole, kuid peopidamine on siiski kokkuhoidlikumaid riigi raha raiskamise viise. Pole võimalik maha süüa ja juua nii suurt raha, mis oleks võrreldav mõne metsakvartali pahatahtliku laastamisega. Nõukogude ajal ühtis metsa majandamine looduse kaitsmisega nii nime poolest kui ka metsameeste tegevuses – ja seda hoolimata igasugusest Moskva survest. Looduskaitse elas, sest mets eriti ei maksnud. Tol ajal kehtinud metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium sai endale edaspidi nimeks looduskaitse ja metsamajanduse ministeerium, seejärel looduskaitse komitee. Ning vabaduse koidikul saime keskkonnaministeeriumi. Selle ametkonna alluvuses olev metsaamet juhib riigi metsi praeguseni.
Kuid nüüd mets maksab. Ning metsanduse ja looduskaitse ühe katuse all olemine samamoodi. Kuigi ministeeriumi juhid kinnitavad, et metsa majandamise ja looduse kaitsmise vahel antagonistlikke vastuolusid pole, ei ole neile selle originaalse tõdemuse eest antud Nobeli preemiat. Kes usuks kitse, kes kipub kärneriks?
Metsa majandamine ja keskkonnakaitse on niivõrd erinevate rahahuvidega valdkonnad, et neid sõsarettevõttesse ühendada võib vaid kas süüdimatu või rahast eriliselt huvitatud inimene.
Metsamehed on armastanud kõnelda, kuidas nad loodust armastavad. Seda on raske uskuda pärast pilti, mida kuu aja eest nägin Puhatu kavandataval looduskaitsealal Narva jõe lähistel. Metsaameti juhtkond nimetab sealset lagastamist kraavikalda tee kasutamiseks. Ning väidab, et kiirustamisi tehtud metsatööd olid seadusekohased.
On tore, et erinevalt Permisküla metsaülemast näeb metsaamet teos ka ebaeetilist külge, kuid süüdlast amet ei karistanud. Ehkki asjatundjate kinnitusel on rikutud ministri määrust, mis lubab sellisesse metsa raske metsatehnikaga minna vaid külmunud pinnase korral. Metsaameti arvates on piisav, kui süüdlane ütleb, et ta enam ei tee.
