Metsaomanikud ei taha olla puupõldurid

Eesti erametsaliit osales uue metsaseaduse eelnõu loomisel ja on seda pidevalt jälginud. Puu-põllunduse arendamise ideed ei ole isegi arutatud, veel vähem metsaseadusesse kirjutada püütud.

Aga kui puud on põllu peale kasvama hakanud, tahavad maa-omanikud ise otsustada, kas lasevad neil kasvada või raiuvad maha, kui “vili” on nende arvates küpseks saanud.

Metsale kui majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja loodusliku keskkonna keerukale koos-eluvormile ei saa seadusega peale suruda vanuse-, jämeduse-, suuruse- ja muid näitajaid, mille alusel kaaluda raiete kehtestamist.

Metsamajandamise kava koostamiseks on vaja metsa korralikult mõõta ja kaardistada, alles seejärel valmib kava, mis sisaldab soovitusi metsaomanikule ja kirjeldab üldistest huvidest tulenevaid piiranguid.

Kogu riigi metsade majandamisest kümne protsendi täielikult kõrvale jätmine ja lisaks veel 15 protsendi majandamise piiramine mingil kaitse-eesmärgil peab tagama riigi ja kinnistu piire ületava keskkonnamõju.

Ohustatud liikidele mõeldud metsa vääriselupaikade kaitse korraldamine toetuste maksmise abil ning erametsaomanike esindajate poolt hiljuti heaks kiidetud erametsanduse arengukava ja selle peatükk “Metsamajandamise head tavad” võivad Eestimaa puupõldudest päästa. Metsade raiumise mahu reguleerimine metsaseadusega oleks majandusseaduste eiramine, mille tagajärgi märkaksime alles aastate pärast.

Juhtkirjad, milles vaid ühe osapoole arvamus üldiseks õiguseks kirjutatakse, on ana-kronistlikud.

Ants Varblane,

Eesti erametsaliidu tegevjuht

Samal teemal:

EPL-I juhtkiri “Mets,

mitte puupõld” (29.05)