Metsavendade vastupanu poleks eriti midagi muutnud
-Mida soovisid okupandid küüditamisega Eestis saavutada?
Laias laastus sedasama, mida varem kogu Nõukogude Liidus - aktiivsemate ühiskonnagruppide või senise eliidi kõrvaldamist, et ülejäänud ühiskonnas hirmu tekitada ja et rahvas kõikidele järgmistele sammudele protestideta alluks.
Võimu motiivide juures ei tuleks alahinnata ka dogmade osatähtsust: nii kommunistlikus ladvikus Moskvas kui ka siinsete kommunistide seas võidi tollal siiralt arvata, et need sammud hõlbustavad lõppkokkuvõttes uue, klassideta õiglase ühiskonna tekkimist.
-Kas saab rääkida, et küüditamiste käigus langes eriti suure löögi alla mõni konkreetne ühiskondlik klass või demograafiline kiht?
Kindlasti oli küüditatute hulgas keskmisest rohkem jõukaid inimesi. Kuid kui otsida üht selget ühisnimetajat, siis on selleks pigem aktiivsus. Küüditati need, kes olid millegagi silma paistnud, kui see silmapaistmine just ei väljendunud kommunistlikus tegevuses või meelsuses. Ühesõnaga, küüditati Eesti ühiskonna parim osa.
-Kuidas oleksid sündmused arenenud siis, kui metsavennad oleksid küüditamisele suuremat vastupanu osutanud?
On vähe usutav, et see midagi olulist muuta oleks saanud, selle tohutu ebainimliku masinavärgiga oli 1941. aastal lootusetu üksinda edukalt võidelda. Võib-olla oleks ehk suudetud mõned vabastada, kuid mitte enam. Teisi oleks aga võib-olla selle võrra halvemini koheldud.
-Kas 1941. aastal oleks võinud toonaseid olusid arvesse võttes olemas olla mõni võitlusvõimeline metsavendade üksus?
Mõni väiksem salk ikka oli, kuid ulatuslikum metsavendlus tekkis pärast küüditamist, reaktsioonina sellele. Mehi läks metsa eriti palju pärast sõja algust, kui hakati Punaarmeesse mobiliseerima ning tekkis reaalne lootus vastase väljatõrjumiseks.
