Michali vastus Reinsalule: uusi avalikke ametikohti on majanduses vaja vähem kui vabadust tegutseda

Swedbanki ja Rumeenia juhtum meenutab kõrvaltvaatajale Buratino, või kui soovite alguspärase nimega, Pinocchio lugu. Usaldussuhte alusel antud investeerimisoovitused lõppesid raha põllule istutamisega, kus nupuvennad selle raha omaniku teadmata vaikselt välja kaevasid. Jättes rahaomaniku rahata. Ehk kasutades kuulsat vormelit – alguses oli mul raha, ja teisel kogemused, lõpuks oli raha teistel ja kogemused mul.

Miks selline juhtum üldse tähelepanu peaks pälvima? Mitmel põhjusel. Seadustega luuakse raamid, kuidas meie raha kasutatakse, määrates usalduse piirid. Swedbank on ka minu pank, seni töötab usaldussuhe kenasti – nemad küsivad iga paari aasta järel minult, kas ma olen endiselt oma varade omanik. Täidan põhjaliku ankeedi, kirun bürokraatiat, mis nõuab selliseid ankeete. Rõõmsalt siiski tean, et mu pank mind niisama ei usalda ka peale kümmet aastat. Sellel on põhjus – pank on asutus mis müüb usaldust ja sellisena peab olema usaldusväärne, kontrollides oma kõiki partnereid, ka kliente. Samad reeglid kehtivad eranditult kõigile. Nii teame usaldada vastu ka kohta ja selle kontrolli, kus meie teenistus seisab.

Rumeenia kaasuses kriibib kõrvu avalikkus meedias väide, et suur pank, kes on täna üle võtnud kogu kehvasti läinud asjaajamise, on justkui võtnud hoiaku, et ei kavatsegi lõpuni selgeks teha, kuidas Buratinode moodi raha põllule sai? Ehk kuidas osteti kuskil mujal silmapaistvalt halbu maalahmakaid ning kas keegi ka vastutab? Selline hoiak suure institutsiooni poolt häirib ka seadusandliku kogu liikmena. Pank pakub usaldust, ka rahandussüsteemi vastu. Usalduse osa on teadmine, et kui midagi läheb valesti, seda öeldakse. Isegi seda kui panga usaldust on kuritarvitatud. Kas siin poleks koht öelda ausalt, et kõiki veeti alt?

Ka siis kui äri on kehvasti läinud, tuleb pangal klientidega usaldust hoida. Oleks ju normaalne, kui selgitusi otsitaks ja jagataks kohtuta? Justiitsminister Urmas Reinsalu on juba lahenduseks pakkunud, et taolisteks juhtumiteks tuleb luua majandusvaidluste vahemehe või kuidas iganes me seda nimetada võtame, uus roll. Arvan vaistlikult, et parempoolset liberaalset majandusmudelit hindavad inimesi ei ole kerge veenda, et vajame juurde ühte kallist ametikohta koos abistava ametkonnaga. Eriti, kui on olemas kohtusüsteem ning järelvalveks vähemalt poolteist ametit.

Pealegi, Swedbanki Eesti juht on minu hinnangul seni esinenud vägagi arukate ja sümpaatsete seisukohtadega majanduspoliitikas ja avalike ametikohtade vähendamise suunas. Oleks paradoks, kui ühe kaasuse asjaajamise viis toob tulemuseks veendumuse, et hakkamegi rajama uut komberuumi korrapidaja rolli? Kohtuvaidluse tulemit osapooltele ei võta hinnata. Jään elutervelt skeptiliseks uute ametikohtade vajaduse järgi, arvates hoopis, et majandus eeldab ning vajab vabadust nagu hapnikku, et tegutseda, areneda. Loodan, et neil kel majanduses veduri roll, seda rolli majanduskeskkonna loomisel ning avaliku usalduse taastootmise vastutust tajuvad. Klientidel teadupärast on lihtsam, me täidame ankeete.

Reinsalu seisukohti saab lugeda tema arvamusloost.