Jüri Luik, Eesti suursaadik NATO juures

Venemaa käitumine Gruusia suhtes ei olnud üllatav. Venemaa on pika aja jooksul  provotseerinud Gruusia demokraatlikku valitsust nii Abhaasia kui ka Lõuna-Osseetia  suunal.

Ka Eesti eksperdid on osalenud mitme provokatsiooni uurimises, näiteks siis, kui Vene lennuk tulistas Gruusia radaripositsioone. See on olnud Vene poole  teadlik poliitika aastate jooksul sammhaaval pingete üles kruvimiseks. Sellisel poliitikal on alati potentsiaal üle kasvada relvastatud konfliktiks, tavaliselt pole täpset  hetke võimalik ennustada. Ja seda lihtsalt sel põhjusel, et siis peaks olema võimalik lugeda Venemaa juhtkonna mõtteid. Kui puhkenud sõjas oli midagi üllatavat, siis eelkõige oli ootamatu Vene rünnaku ulatus ja põhjalik ettevalmistus. Kuid keegi ei pidanud seda sammu iseenesest üllatatavaks, see tulenes loogiliselt Venemaa senisest tegutsemiskavast.

Lääneriigid on toimunule reageerinud erineva tugevusega. Tugevalt on tegutsenud näiteks Ameerika Ühendriigid, aga ka Prantsusmaa kui Euroopa Liidu eesistuja ja Soome kui OSCE eesistuja. USA lennukitega on koju  toodud  Gruusia võitlejad Iraagist, alates presidendist on tehtud ridamisi avaldusi. Kõi-ge jõulisem  neist oli kahtlemata USA presidendi asejulgeolekunõuniku avaldus, mis tõmbas Venemaa teele rasvase punase joone, rõhutades, et edasitulek üle Lõuna-Osseetia de facto piirijoone tooks Venemaale tõsiseid probleeme. See pole küll pidurdanud pommitamisi Vene lennukite poolt üle terve Gruusia. Ja asjade seis võib iga hetk muutuda.

On väga oluline,  et USA esindaja ÜRO-s suursaadik Zalmay Khalizad valgustas julgeolekunõukogu avalikul istungil Vene tegevuse tegelikke motiive, nimelt soovi välja vahetada Gruusia demokraatlikult valitud juhtkond eesotsas president Mihheil Saaka‰viliga. Nüüd, kus see on avalikustatud, on Venemaal oma eesmärke kaugelt raskem saavutada. Kindlasti ei loobu Moskva oma eesmärgist, võib-olla muudetakse selle saavutamise viise. Moskva otsused pole kivisse raiutud, nad sõltuvad lääne reaktsiooni tugevusest ja kindlameelsusest.

Rahvusvaheline üldsus kannab seega suurt kaasvastutust konflikti edasise käigu eest. Prantsusmaa ja Soome on esitanud väga positiivse rahuplaani. Gruusia president on rahuplaaniga nõustunud, mis paneb Venemaa juhtkonna veel tugevama surve alla.

Lääne ülesanne on raamistada probleem selgelt, sest ainult niimoodi on võimalik jõuda tegeliku rahuni. Kõige olulisem on tõdeda, et Venemaa on tegutsenud agressorina ja temal lasub vastutus toimunu eest. Olulise sammu on astunud Soome välisminister, kes rõhutas, et Venemaa on konflikti osaline, mistõttu on välistatud, et ta oleks rahuvalvaja. Täna tuleb kokku olukorda arutama ka NATO nõukogu suursaadikute tasemel, selle järel kohtub nõukogu Gruusia välisministriga. Arutatakse NATO rolli rahu saavutamisel Gruusia-Vene sõjas.

Enn Soosaar

kolumnist

Praegu ei suuda vist keegi aimata, milleni võib Gruusias puhkenud sõda välja viia. Gruusias praegu toimuv meenutab seda, kuidas Hitleri Saksamaa 1938. aastal sundis Tšehhoslovakkiat loovutama alad, kus elasid sudeedisakslased.

Hitler kasutas toona täpselt sama retoorikat ja taktikat – ta ei asunud ju Tšehhoslovakkiat hävitama, vaid sudeedisakslasi päästma.

Kõike seda varjutab veel lähenevate Ameerika Ühendriikide valimiste pitser. Saatsid ju grusiinid oma sõdurid Iraaki, et ühest küljest õppida ja teisalt selleks, et tugevdada suhteid Ameerika Ühendriikidega. On selge, et Ameerika Ühendriigid dessandiga asjas osaleda ei saa. Kuid teisalt ei uskunud vist keegi sedagi, et venelased nii kaugele lähevad, kui nad seda praeguseks teinud on.

Mida peaks tegema rahvusvaheline üldsus? Ilmselt Venemaale survet avaldama, aga kuidas seda teha? On raske öeda, millist survet on Saakašvilile avaldatud.

Maksim Ševtšenko

analüütik ja Vene telejaama

Pervõi Kanal saatejuht

Sõja algus Gruusias üllatas mind. Pean selle alustajaks Saakašvilit. Kui Tshinvalis algas tulistamine, helistasin ma sealsetele inimestele – ja seal polnud ühtegi lääne ajakirjanikku.

Lõuna-Osseetia ja Abhaasia peavad saama iseseisvateks riikideks nagu Eesti ja Leedu. Või Kosovo. Nende piirkondade probleemid on pärit juba Nõukogude ajast.

Lõuna-Osseetia ja Põhja-Osseetia ei peaks siiski omavahel liituma, Lõuna-Osseetia peab saama iseseisvuse nagu Kosovo. On selge, et grusiinid ja lõunaosseedid ei saa pärast toimunut enam elada koos, ühes riigis.  Me peame selle sõja peatama. Venemaa sõjaväelased ei tohi jääda Gruusia territooriumile, aga võiksid jääda uute sõltumatute riikide Lõuna-Osseetia ja Abhaasia territooriumile. See on aga nende riikide ja Venemaa vaheliste bilateraalsete lepingute küsimus.

Konflikti eskaleerumisse ma ei usu. Arvan, et rahvusvaheliste jõupingutuste tulemusel see külmutatakse.

Vladimir Socor

Jamestown Foundationi

poliitikaanalüütik

Moskva sõjalised ja propagandaoperatsioonid kannavad 1992. aasta Transnistria ja 1993. aasta Abhaasia sõja iseloomulikke märke.

Venemaa lavastab sõjalisi intsidente Gruusias tavaliselt augustis, kui Euroopa ametnikud on puhkusel. Sel aastal olid operatsioonid süstemaatilised, pikemad ja eskaleeritumad kui eelmistel. Pärast kevadel lisajõudude Abhaasiasse koondamist ja oma sõjalise infrastruktuuri laiendamist alustas Moskva Lõuna-Osseetias tegevuse eskaleerimist.

Mis on Venemaa eesmärgid? Kohene eesmärk on taastada Venemaa kontrollitud läbirääkimiste ja “rahuvalvamise” autoriteet. Strateegiline poliitiline eesmärk on aga veenda NATO-t mitte heaks kiitma Gruusia liikmesuse tegevuskava alliansi kohtumistel 2008. aasta detsembris või 2009. aprillis. Kuna NATO-sse kuuluvad Venemaa toetajad on järjepanu kinnitanud, et Gruusia ei saa liikmesuse tegevuskava enne, kui konfliktid on lahendatud, üritab Venemaa näidata, et need konfliktid on tõesti lahenduseta.

Lisaks üritab Moskva Gruusiat majanduslikult kurnata, sest ei salli Venemaa piiril asuva läänemeelse valitsuse majandus-edu. Arvestades Gruusia valitsuse vastutust avalikkuse ees, tahab Venemaa panna ta valima kuluka vastasseisu ja riigisisese tagasilöögi vahel.

Sarnasused Venemaa vahelesekkumistega 1990-ndate Transnistrias ja Abhaasias on eksimatud. Selle stsenaariumi kohaselt loob Vene meedia hüsteerilise, sõja äärel olemise atmosfääri, portreteerides rünnatavat väikeriiki kui ohtlikku agressorit.

(Lühendatult Eurasia Daily Monitorist)