Mida otsivad riigikogulased valitsuse istungilt?
Päev hiljem (15.9.2011: Ligi Poolas ning mis toimus samal ajal Stenbocki "heinaonnis"?) küsis Õhtuleht riigikogu rahanduskomisjoni liikmetelt, mis 8. septembri pärastlõunal Stenbocki majas toimus.
Reformierakondlasest rahanduskomisjoni liige Taavi Rõivas oli asjaga kursis, sest viibis ilmselt ise mainitud istungil. Ta ütles ajakirjanikule, et peamised otsused olevat tehtud juba hommikul Jürgen Ligi juuresolekul ja hiljem olevat teda esindanud rahandusministeeriumi ametnikud.
Sellega see lugu ajakirjanduses lõppes. Oldi rahul, sest intriig oli paljastatud ja rahvasaadikul õnnestus ilmselt veenda, et rahandusministrit ei koheldud halvasti.
Kuid huvitavad küsimused siin alles algavad. See lugu näitab ju, kuidas Eesti riiki valitsetakse. Igatahes oli see minule väga huvitav uudis, et riigikogulane Taavi Rõivas osaleb valitsuse istungil ja „esindab“ seal riigikogu komisjoni.
Iseenesest mõistetav, et Rõivas on „õigest“ parteist, ja Õhtulehe poolt küsitletud sama komisjoni liikmetel Sven Sesteril (IRL), keskerakondlasel Kalev Kallo ja sotsiaaldemokraadil Eiki Nestoril valitsuse istungile asja ei olnud.
Aga oodakem! Kuidas see oligi täidesaatva võimuga demokraatlikus riigis? Kes peab keda kuskil esindama? Tundub, et Eestis valitseb omamoodi demokraatia või on see ümberpööratud maailm?
Igal juhul ei ole ma kuskil lugenud, et õige erakonna rahvasaadikud peaksid valitsuskabinetil oma komisjoni „esindama“ või – ütleme selgemalt – käske vastu võtma, mida peab komisjoni sees oletavasti läbi suruma.
Demokraatlikus riigis ei käi rahvasaadik ministritelt suuniseid saamas
Mujal käivad asjad hoopis teistmoodi. Näiteks Šveitsis on valitsuse tuba liiga väike selleks, et sinna mahuksid veel mõned parlamendi komisjonide esindajad. Kuid põhjus on veel olulisem: läänelikus demokraatias ei tulekski kellelegi pähe, et rahvasaadik peaks ministrite ringis midagi esindama. Siin kutsutakse ministreid komisjonidesse, kus nad peavad oma eelnõusid terve komisjoni ees esitama ja kaitsma. Mitte vastupidi. Muidu pole parlamendikomisjonide olemasolul ju mõtetki.
Isegi oma demokraatia puuduste poolest tuntud ja palju kirutud Euroopa Liidus käib volinik ja eesistujariigi minister oma ala eelnõusid parlamendi ees kaitsmas ja saadikute sõnavõtte ära kuulamas.
Kes peab demokraatlikus riigis keda ja kus esindama? Teatavasti on demokraatia alus rahvas. Rahvas valib oma esindajad parlamenti ja parlament valib valitsuse, kes on täidesaatev võim.
Valitsus tegutseb seega parlamendi kontrolli all ja valitsus peab parlamendile oma tegevusest aru andma. Ei piisa, et seda tehakse mõne hoolikalt väljavalitud ja õiget erakonda esindatava üksiku saadiku ees. Rahvasaadikud peavad kaitsma ja seisma rahva huvide eest, nad peavad otsima vastuargumente ja viia tähelepanu punktidele, mida valitsus oma eeskavade ja eelarvete koostamisel muidu unustada võiks.
Riigikogulastel võib olla ka teisi prioriteete, kui valitsusel. Näiteks sellal, kui valitsus võiks tahta tõsta kaitseministeeriumi ametnike palka, võib parlament otsustada hoopis, et leitakse lisaraha päästetehnika remondiks. Ja siis käib vaidlus.
Võimud olgu lahus
Kaks võimu peavad aga olema igal juhul lahutatud – see on demokraatia fundamentaalne printsiip. See tähendab, et kaht võimu ei tohi omavahel segada. Paraku juhtub see aga siis, kui rahvasaadik osaleb valitsuse istungil.
Demokraatia vaatenurgast ei saa ka kuidagi põhjendada, miks peaks rahvasaadik Rõivasel olema õigus varem riigieelarvega tutvuda, kui teistel riigikogu liikmetel. Ka opositsioonis istuvad Eiki Nestor ja Kalev Kallo on samaväärsed riigikogulased! Nad said rahva poolt samasugused volitusi kui Rõivas.
Kui jagatud võimude printsiibist enam kinni ei peeta ja hakkab tunduma, et rahvasaadikud muutuvad valitsuse kontrolli asemel valitsuse täidesaavaks võimuks, on riigis midagi väga valesti. Tekib küsimus, millal kolmanda võimu esindajad riigikohtunik Märt Raski tiimiga eesotsas hakkavad Stenbocki majast käske vastu võitma.
Kõige suuremat muret tekitab minus see, et mainitud juhtum Eestis kellelegi silma ei hakanud. Miks? Kas ei osata ohtu näha? Kardetakse seda välja ütelda? Või ollakse juba sellise demokraatliku korra rikkumisega leppinud? Opositsioon ka ei haugu. Õiguskantlser, kes peaks muidu selliste põhiseaduse rikkumistega tegelema, selle vastu pole sõdinud.
Diagnoos: olukord Eesti riigis on tõsine, võimuvertikaal varsti täielik ja täiuslik. Kuhu see viib?
Rikkust kindlasti ei too, sest edukates riikides, sealhulgas ka mu koduriigis, mis Euroopa rikkuse edetabelis viie esimeste hulgas, nii tegema ei pea.
Tegemist on tõsise juhtumiga ja selle pärast kutsun üle presidenti, kes peab valvama põhiseaduse, kõike tema võimuses olevat ette võtma, et see nii enam juhtuda ei saa.
