Kõigi kolme teose intellektuaalne tase on tugev, kahtlemata rikastavad need meie publitsistikat. Autori mõtlemisviis on loogiline, tekst ehitub mõttelt mõttele, kunagine luuletaja (ehk praegunegi?) valdab sõna. Ajaloolase faktistik on paigas, kuigi mõne pisiasja puhul võiks ju norida. „Lembitu” sobiks lausa koolilektüüriks, las õpilased saavad teada, milline oli meie ühiskond XIII sajandil ja meie keskaja suurim mees.