Mida tähendaks Eestile hätta sattunud euroala riikide laenude tagamine?
Eestist võib sel nädala saada riik, kes tagab hädas olevatele Euroopa maadele antavaid laene, ja kui nemad laene tagasi ei maksa, peame seda tegema meie koos teiste euroala liikmesmaadega – seda juhul, kui ühineme Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF). Ühinemisotsus tuleb riigikogus esimesele lugemisele homme. Eesti Päevaleht annab ülevaate otsuse põhjendustest, ohtudest ja taustast.
Kellele seda fondi peamiselt vaja on?
Lihtsustatult öeldes laenab Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF) finantsturult raha, et laenata see edasi hädas olevatele euroala liikmesriikidele, kes muidu peaksid turult laenama palju rängematel tingimustel või ei saaks üldse laenu. EFSF-i kaudu laenu saanud hädalised peavad maksma madalamaid intresse, kui nad turutingimustel maksaksid, sest laene tagavad euroala liikmesriigid. See tähendab: kui EFSF laenab näiteks Kreekale, kuid Kreeka ei tagasta laenu õigeaegselt, siis peavad selle laenu rahastamiseks välja lastud EFSF-i võlakirjad lunastama EFSF-i liikmesriigid, kes on need taganud.
EFSF asutati möödunud aasta 7. juunil euroala 16 liikmesriigi valitsuste otsusega (nüüdne 17. liikmesriik Eesti tollal euroalasse veel ei kuulunud) Euroopa võlakriisi peatamiseks. See on ajutine aktsiaselts, mille aktsiakapital on 28,4 miljonit eurot. Aktsiaselts on registreeritud Luksemburgis ja selle aktsiad kuuluvad euroala riikidele.
EFSF loodi aktsiaseltsina kriisile vastamise kiiruse huvides ja selleks, et vältida otsest vastuolu kehtiva EL-i aluslepinguga, mille üks nurgakivi on põhimõte, et liikmesriigid ei vastuta üksteise rahaliste kohustuste eest.
Euroopa Komisjoni praeguse kava kohaselt peaks EFSF-i funktsioon pärast 2013. aasta 30. juunit üle minema Euroopa Stabiilsusmehhanismile (ESM, European Stability Mechanism), mis on EL-i aluslepingu alusel loodav rahvusvaheline organisatsioon.
Kuna praegune alusleping sellist organisatsiooni ette ei näe, eeldab selle loomine aluslepingu muutmist. Euroopa Komisjon soovib, et liikmesriigid korraldaksid nii aluslepingute muutmise kui ka ESM-iga liitumise ratifi tseerimise hiljemalt 2012. aasta jooksul.
Miks peab Eesti EFSF-iga ühinema?
EFSF-iga ühinemise kohustust Eestil juriidiliselt võttes ei ole, aga samal ajal oleks loogiline, et eranditult kõik euroala liikmed osalevad organisatsioonis, mille eesmärk on euroala stabiilsuse tagamine. Vajadus likviidsusabi järele võib tekkida ju igal euroala liikmel.
Ometi kahtlevad päris paljud majandus- ja rahandusteadlased ning poliitikud EFSF-i otstarbekuses. Ühelt poolt arvatakse fond olevat kriisi peatamiseks liiga väike või üleüldse sobimatu lahendus. Teiselt poolt aga tekitab vastuseisu ka garantiide suurus, mis fondi liikmed peavad võtma – eriti kui arvestada seda, et abilaenude andmine ei pruugi kriisi lõpetada.
Mis kohustused Eesti täpsemalt võtab?
Esialgu on ainus otsene kulu 48 000 euro suurune sissemakse EFSF-i aktsiakapitali. Ent ühtlasi võtab Eesti EFSF-i aktsionäriks hakates kohustuse tagada kuni 1,995 miljardi euro ulatuses EFSF-i võlakirju ja laenusid. Tegelik potentsiaalne kohustus on suurem (rahandusministeeriumi hinnangul u 2,5 miljardit eurot), sest peale võlakirjade ja laenude põhiosa tuleb garanteerida ka nende intressi tasumist.
Eesti liitumine ja EFSF-i raamlepingu muudatused jõustuvad pärast seda, kui kõik euroala riigid on raamlepingu heaks kiitnud. Möödunud reede seisuga olid EFSF-i uue raamlepingu, milles euroala juhid leppisid kokku tänavu suvel, ratifi tseerinud viis riiki: Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Luksemburg ja Hispaania. Algul loodeti leping kõikjal ratifitseerida hiljemalt septembriks, kuid paljudes riikide võib ratifi tseerimine venida poole oktoobrini, mõnedes kauemakski. Tugevaim on vastuseis Slovakkias ja Soomes. Slovakkias kritiseeritakse seda, et garantiid nõutakse slovakkidest oluliselt kõrgema elatustasemega riigi üle jõu elamise tagajärgede ravimiseks, Soome aga on nõudnud lisatagatise saamiseks kahepoolset lepingut Kreekaga, sest peab Kreekale laenamise riski muidu liiga suureks.
Kui tõenäoline on, et Eesti peab tegelikke kulusid kandma?
Praeguseks on EFSF välja andnud 8 miljardi euro eest võlakirju Portugali ja 5 miljardi euro eest Iirimaa rahastamiseks – neid võlakirju Eesti garanteerinud ei ole ega pea seda tegema ka pärast EFSF-i liikmeks saamist. Küll aga peab ta vastavalt oma osalusele EFSF-is (esialgu 0,2558%) tagama võlakirju, mille EFSF laseb välja pärast uue raamlepingu jõustumist.
Eesti osalus tulevases garanteerimises võib kasvada, kui Kreekale, Iirimaale ja Portugalile lisandub fondist abi küsivaid riike, sest sellised riigid EFSF-i võlakirjaemissiooni garanteerimises enam ei osale. Näiteks Itaalia või Hispaania muutumine abivajajaks suurendaks teiste EFSF-i liikmete garantiikoormust oluliselt, sest Itaalia osa on praegu 17,9% ja Hispaania osa 11,9%.
2012.–2013. aastal kavatseb EFSF laenata Portugali programmi rahastamiseks kuni 17 miljardit eurot ja Iiri programmi rahastamiseks kuni 10 miljardit eurot.
Kreekat on EL seni toetanud 2010. aasta mais kokku lepitud ja EFSF-ist eraldi seisva 80 miljardi euro suuruse Kreeka laenumehhanismi raames. Kreeka laenumehhanismi rahastavad euroala liikmed, v.a sellest algusest peale keeldunud Slovakkia ja alates 2010. aasta lõpust ka Iirimaa, kes hakkas ise abi vajama. Selle, Eestit mitte puudutava mehhanismi maht on nüüdseks ammendatud, Kreeka uut 109 miljardi euro suurust laenuprogrammi hakkab rahastama juba EFSF.
Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt tuleb Eestil EFSF-i raames anda ligikaudu 660 miljoni euro ulatuses reaalseid garantiisid. See võib suureneda, kui euroala riigid lepivad peale eelnimetatute kokku täiendavaid laenuprogramme Kreekale, Iirimaale või Portugalile või kui abi vajavaid riike tuleb juurde.
Lagi, mida garantiide maht mingil juhul ei hakka ületama, on u 2,5 miljardit eurot. Garantiide maht väheneb sedamööda, kuidas abi saavad riigid laenusid tagasi maksavad.
Kui EFSF-ilt laenu saanud riik ei suuda fondile laenu tasuda, nõuab EFSF puudujäävad maksed sisse garantii andnud riikidelt proportsionaalselt nende osalusega selle laenu rahastamiseks välja antud võlakirjade garanteerimises. Ühtlasi jääb võlgnikriik endiselt fondile võlgu ja peab laenu tagastama – täitmisele pööratud garantii eest on seega teatud lootus hiljem siiski raha tagasi saada.
Mis tingimustel EFSF laenu annab?
Laenu saamiseks peab abivajav riik viima riigieelarvet tasakaalule lähemale ja parandama riigi konkurentsivõimet – sh kärpima eelarvet, kehtestama täiendavaid makse ning reformima tööturgu ja sotsiaalhoolekannet. Kui riik kohustusi ei täida, siis EFSF ja tema partnerid (IMF, Euroopa Komisjon) järgmist väljamakset ei tee.
Laenu intressimäär on väiksem kui see, mida abi vajav riik maksaks turutingimustel (näiteks Portugal sai suvel EFSF-ilt 2,2 miljardit eurot 5,32-protsendise intressiga). IMF on samalaadset abimudelit suhteliselt edukalt kasutanud juba aastakümneid. Euroala võlakriisi puhul on aga oht, et kriisi vaos hoidmiseks vajalikud abisummad kasvavad võimalikele abistajatele üle jõu käivalt suureks.
Samuti on Euroopa võlakriisi puhul probleemiks, et suure hulga erimeelsete asjaosaliste tõttu võtab otsuste langetamine väga kaua aega, kuigi kriisi peatamiseks oleks vaja tegutseda otsustavalt ja kiiresti.
Mis juhtub, kui EFSF-i uus raamleping jääb jõustamata?
Kreeka pankrot on väga tõenäoline nii või teisiti, sest tema rahavajadus on endiselt suur, aga edusammud abilaenude tingimuste täitmisel tagasihoidlikud – sellepärast on reaalne võimalus, et Euroopa Komisjon ja IMF peatavad ajutiselt Kreeka toetamise. Kuid Kreeka pankrot ähvardab vallandada rahaturul paanika, mis võib lükata abivajajate hulka veel mõne euroala riigi. Seda soovivad nii abi andvad euroala riigid kui ka IMF vältida, sest kui Itaalia ja Hispaania muutuksid abiküsijaks, oleks EFSF-i rahastamisvõime ebapiisav isegi pärast garantiide mahu suurendamist vastavalt euroala juhtide juulikuisele kokkuleppele.
Nagu öeldud, on Euroopa kriisiriike seni toetanud ka IMF. Kui euroala riigid ei suuda omavahel kokku leppida, kuidas nende kriisiabi 2012.–2013. aastal jätkub, võib IMF omapoolsete laenuosade väljamaksed lõpetada.
Mis kohustused võtab Eesti endale 2013. aastal loodava Euroopa Stabiilsusmehhanismiga?
ESM peaks tegevust alustama 2013. aasta esimeses pooles. Selle esialgseks kapitaliks saab 80 miljardit eurot. Eesti osa sellest oleks 0,186%, mis tähendab 148,8 miljonit eurot. See tuleks sisse maksta viies osas aastatel 2013–2017 – igal aastal 26,76 miljonit eurot.
ESM-i kapitali põhikirjajärgne maksimumsuurus on 700 miljardit eurot. Põhikirjajärgse ja sissemakstava kapitali vahe on seega 620 miljardit eurot.
Täiendavad sissemaksed ESM-i kapitali kerkivad päevakorda, kui ESM-i antud laenude maht jõuab 500 miljoni euroni, sest ESM-i sissemakstud kapitali ja antud laenude suhet kavatsetakse hoida vähemalt 15% tasemel. Maksimaalselt võib Eestil tekkida vajadus maksta ESM-i kapitali ajapikku kokku 1,3 miljardit eurot.
ESM-i liikmeks on ainult euroala riigid, kuid konkreetsetes abiprogrammides võivad osaleda ka teised EL-i liikmesriigid (samamoodi nagu viimasel aastal on Iirimaale koos euroala riikide EFSF-iga abilaene andnud euroalasse mittekuuluvad Suurbritannia, Taani ja Rootsi).Kas ja miks peab Eesti ühinema EFSF-iga?
•• EFSF-i mitte toetada oleks äärmiselt lühinägelik, kuna tegu on siiski oma koduturu kaitsmisega. Aidates ja abistades turul olijaid, me garanteerime ja aitame ka iseennast.
•• Tõenäosus, et Eesti peab hakkama laene tagasi maksma, on kindlasti üle nulli. Kui Eesti ühineb praegu EFSF-iga, ei tähenda see, et kõik EFSF-i poolt tulevikus antavad laenud on meie poolt kohe tagatud.
