ÕIGEL MEHEL ON RAHA JA POSITSIOON. Tüdrukute hoiakud on siiski poiste omadest edumeelsemad, nagu selgub kooliõpilaste küsitlustest. Kuigi ka nemad on kinni stereotüüpides, mille järgi presidendiks sobib ainult mees ja koristajaks naine, ei nõustu nad väitega, et naistele on pere eest hoolitsemine tähtsam kui kutsetöö. Nad ei ole ka nõus sellega, et mees on perekonna peamine ülalpidaja. Et meeste ülesandeks on perele raha teenida, arvavad tulevased mehed ise. Kui nad mingil põhjusel selle endale võetud kohustusega toime ei tule, on neil oht iseendaga konflikti sattuda.

Meestele tekitab pingeid traditsiooniliselt olulise staatuse ja staatussümbolite saavutamine: "Ühel õigel mehel peab olema raha ja positsioon, oma maja ja "mersu". Minul neid asju loomulikult ei ole ja võib-olla ongi see minu puuduseks. Minu arvates on tüüpiline mees tänapäeval korralik ja selline, kes tuleb toime kõigega."(Tiit, 41)

NAISED JÄTAVAD MEHED MAALE MAHA. Naised, kes on juba aastakümneid kodu ja tööelu ühendades vedanud topeltkoormat, ootavad aga meestelt pigem psühholoogilist kui majanduslikku tuge. Mehed ei taha oma hinge nii kergelt anda, kuid selle asemel majanduslikku tuge ehk raha pole neil jaksu pakkuda. Nii otsivad naised ise, kus saaks raha teenida. Pigem linnas kui maal. Maamehed kurdavad, et maale ei olegi "vabu" naisi jäänud. Kas meelitada noori naisi mingite programmidega maale või aidata "äpud" mehed linna?

Poissmehe seisukoht on selge, kuid see ei pruugi naistele meele järgi olla: "Mulle piisab oma korterist ja väikesest ringist sõpradest. Need kuked, kes tahavad silma paista, leiavad alati oma aia, kus kireda. Neid on minutagi küll. Volikokku valitud ei soovi küll olla – keda ma seal esindan, raamatusõprade klubi või? Kogu energia läheb igapäevase elamise peale – pesuvett teen pliidi peal, teen metsas puid, kütan seda vana sara, et külm ära ei võtaks. Millal ma veel seal koosolekutel käin ja targutan?"(Karl, 43)

Või mida saakski naised arvata alkoholilembesest mehest, kellest ei ole tuge, kuigi väidetavalt on ta kogu võimutäiuse naisele jätnud: "Kodus on võim täitsa naise käes. Naine on mulle palju kordi kallale tulnud, mina talle ainult ühe korra. Koduste tülide põhjustajaks olen ikka ise põhiliselt. Kui on tüli, siis ma samal õhtul ei tee midagi, aga järgmisel päeval ei tule koju. Olen kohe mitu päeva kadunud, näiteks lähen ema juurde. Ema juures on hea rahulik. Ema ikka oma last hoiab. Siis, kui paar päeva möödas, helistan koju ja küsin, kuidas olukord on, ja kas mind seal veel oodatakse, ning siis lähen tagasi. Naine pahandab näiteks selle üle, et võtan palju viina. Joon palju, aga mitte kaua järjest, sest tervis ei pea vastu." (Ants, 50)

MEHED EI TALU KAOTUST. Muutunud sotsiaalmajanduslikes oludes ei suuda inimesed sammu pidada uue olukorra ja väljakutsetega. Uus olukord nõuab uusi teadmisi, algatusvõimet, riskivalmidust, kuid inimesed ei ole selleks valmis. Kuna mehed on halvema kohanemisvõimega, on siirdeühiskonna murrangulised muutused just neist kõige drastilisemates värvides üle käinud.

Naised tulevad toime ka vaestes oludes, sest nad on vähenõulikumad ja paindlikumad kui mehed. Raskesse majanduslikku olukorda sattunud mehed ei kipu aga minema neile ette nähtud toetusi küsima. Töötu mees on stressis ja kuri. Reeglina ei hakka ta tegema rohkem koduseid töid ega otsi muid tegevusi. Mees on masendunud, ei lase end aidata, kuid samas ei saa ka ise endaga toime.

"Minu arvates mehelik mees ei virise, ei hädalda. Tuleb toime oma probleemidega kas ise või spetsialistidelt abi otsides. Mehelik mees kindlustab oma perekonnale heaolu ja pakub turvalisust. Mehelikule mehele võib alati kindel olla, sest ta on sõnapidaja." (Marko, 20)

Toimetulematus põhjustab meestel naistest suuremaid pingeid just seepärast, et traditsiooniliselt oodatakse neilt nii tööalast edu kui ka pere majandamist. Seepärast ei talu mehed ka seda, kui naised neist rohkem teenivad, kuid maal ongi just riigitöötajast naise palk kindlam, vahel ka kõrgem kui mehe oma.

Mehed on selle kõige tagajärjel võõrandunud kohaliku elu juhtimisest, rääkimata siis riigi käekäigu mõjutamisest, paljud maamehed ei määratle end poliitiliselt, lahjenenud on seltsitegevus. "Karjäär ja edasijõudmine mind ei huvita ja seda, kuidas edukas olla, ma ei tea. Ise arvan, et kui ma seda teaksin, siis ju ehk oleksingi." (Karl, 43)

NEED MEHED, KEL ON TÖÖD, teevad seda jällegi ennastunustava energiaga ning põlevad seetõttu sageli läbi. Tartu Ülikooli palgauuring (1998) näitas, et paljud mehed töötavad 60-70 tundi nädalas. Mis peresuhteid või taastumist sealt ongi oodata!

"Tegelikult on mul kaks kodu, millest elukaaslase oma ma päriselt enda koduks ei pea. Selle, kuhu ööbima lähen, valin oma väsimusastme järgi – rohkem väsinuna lähen naise ja laste juurde, reipamana elukaaslase poole." (Toomas, 43)

Kui kaua niimoodi jõuab: passida naise ja laste järele, töötada talus ja palgatööl, pidada lisaks veel elukaaslast, kes kõike mõistaks ja lohutaks? Mida teha, et mehed võtaksid veidi vähem enda kanda ning elaks senisest kauem ja paremini?

Artikli kirjutamisel on kasutatud 1998. aasta sügisel Kesk-Eesti valdades elavate meeste seas läbiviidud uuringut.

Meeste probleemidest

Katrin Raamat "Emotsionaalselt kurnatud mehed", EPL 16.10

Jüri Uljas "Mehed – suurimad võitjad ja kaotajad", EPL 4.10

Anu Leppiman, Lauri Lõo "Lastega üksi jäänud isad", EPL 2.10

Voldemar Kolga "Eesti meeste neli suurt probleemi", EPL 21.9