Mida teha tööjõureservidega
Nõukogude ajal tegutses totternaljaka nimega spordiühing Tööjõureservid. Sõna-sõnalt võttes pidanuks see ühing koondama töötuid (keda toona ametlikult polnud). Tegelikult valasid seal amatööride sildi all higi profisportlased.
Eesti majanduse põhiküsimuseks on tõusnud reaalsete tööjõureservide (loe: töötute või erialast tööd mitte omavate inimeste) rakendamine. Koalitsioon on keskendunud aktiivse tööjõuturupoliitika teostamisel kaheksale põhilisele valdkonnale. Võtan neist siinkohal vaatluse alla ühe – ettevõtluses alustamise toetuste süsteemi.
Kui töötuks jäänu otsustab täna hakata tegelema ettevõtlusega, võib ta riigilt taotleda kuni 10 000 krooni stardiraha. Samas ei saa stardiraha ilma varasema ettevõtluskogemuseta või vastava koolituseta isikud. Nii said möödunud aastal Viljandimaa 3400 registreeritud töötust stardiraha vaid 28.
Kindlasti peab sõel stardikapitali väljastamisel olema tihe – raha jagamine avantüristidele või lootusetutele vusserdajatele oleks kurjast. Samas aga peaks eeskätt väikeettevõtluse soodustamiseks stardiraha maksimummäära oluliselt tõstma ning laiendama ka selle taotlejate ringi.
Kui ma kolm ja pool aastat tagasi asutasin oma esimese ning seni ainukese väikeettevõtte, kulus selleks ligi 40 000 krooni. Vajaliku stardikapitali kokkusaamiseks tuli müüa pere teine auto ning võtta Hoiupangast väikelaen. Kuna konsultatsiooniäri omakulud on suhteliselt madalad, õnnestus selle piskuga büroo käima saada.
Täna suudavad 10 000 krooniga ettevõtluses alustada ehk vaid füüsilisest isikust ettevõtjad (FIE) või likviidse vara omajad. Ainuüksi osaühingu asutamisel tuleb teatud ajaks panka panna 40 000 krooni, rääkimata riigilõivudest ja notaritasudest. Seega võib stardiraha käsitleda mitte niivõrd töötuse leevendamise, kuivõrd üldise majanduskeskkonna elavdamise vahendina.
Oma kontaktide põhjal kõrgkoolide lõpukursuslastega võin üldistada, et pooled tudengid hauvad pigem oma äri käimapanemise kui suurettevõtte karjääriredelil ülesrühkimise mõtet.
Tean tippjuhte, kes eelistavad hästimakstud palgatööle juhtimisteenuse müümist eraettevõtjana. Küllap riskiksid mingis turuniis oma ettevõttega alustamist mitmete teistegi valdkondade esindajad, kui neil oleks stardikapitali.
Riigil oleks mõistlik varjatud tööjõureservina palgatöölistesse ladestunud ettevõtlikkust stimuleerida laiahaardelisema tugilaenude süsteemi väljatöötamisega.
