Sama on tehtud ka 9. mai puhul. Eesti presidendid on öelnud korduvalt, et nad “Moskvasse ei lähe.” Vähem on räägitud, miks Eesti peab olema avatud ja sõbralik riik mitte ainult lääne, vaid ka ida suunal.

Ma usun, iga riigi juhtkonda saab arvustada – Eesti valitsus ei ole parim, Venemaa oma ei meeldi või vastupidi – kui suurepärased need on. Kuid me ei saa arvustada rahvust kui sellist. Venelasel on õigus olla venelane nii Eestis, Prantsusmaal kui Venemaal. Sama õigus on eestlasel nii Eestis, Soomes kui ka Sloveenias.

Valitsuse liikmena on mul hea meel, et oleme suutnud säilitada kainet meelt ka rahvus- ja rahva küsimuses. Vene rahvas väärib, et Eesti rahvas temaga suhtleb. Ja vastupidi. Kunagi ei saa laiendada poliitilise süsteemi vigu kõigile kodanikele. Soomlased on seda mõistnud ja väärivad tunnustust. Venemaa on Eesti naaber ning tal ei ole plaani siit ära kolida, meil ka mitte. Nagu Soome, Rootsi ja Läti. Ühest küljest on selge, et kohalike omavalitsuste kampaania lähenedes püüavad kõik erakonnad kedagi rünnata ning kõige magusam on rünnata peaministrit, sest see saab kindlasti tähelepanu.

Kuid kas sellest ründajale kasu sünnib – ma ei usu. Eesti julgeolek on terve rahva huvi ning erakond või poliitik, kes seda eirab, ei saa ka ise edu saavutada. Isiklik edu ilma selleta, et riik oleks edukas, on võimatu. Kui Eesti on vaba ja tugev, siis saavad olla vabad ja tugevad ka tema kodanikud.

Venelasena pean ma Eesti suhteid Venemaaga oluliseks ning oluliseks pean ka suhtumist Venemaasse. Just eestlaste poolt. Venemaa all pean silmas just kodanikke, vene rahvast, kes on kindlasti sama tubli kui Eesti rahvas. Me ei saa rahvuse pinnal kedagi diskrimineerida. See ei ole läänelik tegu, vaba maailma tegu.

Isiklikult ma tunnustan Jüri, et ta Peterburis käis. Et ta julges selle sammu teha. Eesti huvides. Sest kindlasti ta teadis ette, et rünnakud tulevad. Kui ta mõistis, mis on Eesti huvi tegelikult. Mitte üksnes ühe või ka mitme erakonna erahuvi.