Link kopeeritud!

MIHHAIL LOTMAN: Jeremy Rifkin ja unelmad

 (90)

Mulle ei paku huvi niivõrd Rifkin ise (olen Ameerikas, eriti New Yorgis pidevalt kohtunud seda tüüpi intellektuaalidega – nad on täiesti ettearvatavad), vaid furoor, mida ta Eestis tekitas.

Ta on prohvet, vähemalt tõdede kuulutaja. Isegi Tiit Sinissaar leidis Rifkini ettekandest palju uut ja üllatavat. Nagu näiteks: “Tänu Rifkinile oleme nüüd kõik saanud teada, et maailma 356 rikkaima inimese aastane sissetulek on sama suur kui 40 protsendil inimkonnast.”

Tõepoolest peame tänama Rifkinit nende arvandmete eest, ehkki nad on teatmeteostes kõikidele kättesaadavad. Rifkinist on saanud kultusisik ja suur teadlane. Üks internetikommentaator isegi väitis, et Jeremy Rifkin seljatas Milton Friedmani. Viimane on eriti naljakas. Kommentaari kirjutaja on arvatavasti tuttav vaid nimetatud autorite kirjandusloominguga ja võib nõustuda, et kirjanikuna, eriti ajakirjanikuna on Rifkin kindlasti nauditavam kui Friedman. Friedmani tugevus polegi belletristika, vaid reaalselt töötavad majandusmudelid. Ainuüksi Friedmani õpilaste hulgas on vähemalt seitse Nobeli majanduspreemia laureaati ning nemad ilukirjanduslikke raamatuid ei kirjuta. Mis puudutab Rifkinit – internetist ei õnnestu leida temalt ühtegi teaduslikku publikatsiooni ja tema haridustaust tekitab küsimusi. Näiteks mis teadus-kraadid tal on? Muide, Rifkin ise ennast teadlasena ei reklaami.

Niisiis räägimegi Rifkini visioonidest. Eestisse tuli Rifkin tutvustama oma viimast visiooni. Ta ise sõnastab seda kui Euroopa unelmat, mis on vastandatud Ameerika unelmale. “Ameerika unelm on närbumas,” kuulutab Rifkin. Selle asemele tuleb uus Euroopa unelm. “Vaid 51% ameeriklasi ütleb end ikka veel Ameerika unelmasse uskuvat.” Kui see peab tõestama, et Ameerika unelm on närbumas ja Euroopa unelm õitsele puhkemas, siis ei saa ma Rifkinist lihtsalt aru. Võiks küsida: kui mitu protsenti eurooplasi usub Euroopa unelmasse? Või isegi: mitu protsenti eurooplasi on sellisest unelmast kuulnud? Arvan, et enamasti vaid need, kes on Rifkinit lugenud. Küsin veel teravamalt: mitu protsenti eurooplasi on üldse nõus uskuma ükskõik missugusesse unelmasse? Või kuidas oleksid lood Eesti unelmaga eestlaste hulgas? Ehkki Jeremy Rifkin on Euroopas aastakümneid elanud, ei tunne ta Euroopat. Ta ei näe Euroopat, vaid konstrueerib alternatiivset Ameerikat, mis on reaalsest Ameerikast sõbralikum, solidaarsem jne.

Küünilisus ja idealism

Rifkini Euroopa-unelmat võime võrrelda eurooplaste Ameerika-müü-diga. Näiteks Alexis de Tocqueville, minu arvates Rifkinist palju sügavam mõtleja ja teravam vaatleja, nägi Euroopa ja Ameerika erinevusi hoopis teisiti. Euroopa on kaine ja küüniline, ateistlik maailmajagu, samas kui Ameerika on usklik, naiivne ja entusiastlik. Tocqueville juhtis tähelepanu märkimisväärsele paradoksile: Euroopas (tuletagem meelde, et jutt on 19. sajandist) on enamikus maades riigikirik. See tähendab, et religioon on üks riikluse ja rahvusliku identiteedi aluseid, samas kui valdav osa elanikke on kas ateistid või indiferentsed. Samal ajal Ameerikas, kus religioon on puhtisiklik asi, millesse riigil ei ole mingit õigust sekkuda, on valdav osa elanikke sügavalt religioossed. Ma pean de Tocqueville’i tähelepanekuid väga oluliseks ka praegu. Ameerika sügav usklikkus valmistabki ette pinnast, millel tekivad ka sellised nähtused nagu Ameerika unelm. Eurooplane on selles mõttes palju kainem, et mitte öelda küünilisem. Siin muidugi on oma roll Euroopa ajalool. Ida-Euroopa kommunistlik unelm ja Saksamaa natsionaalsotsialistlik minevik ergutavad eurooplaste valvsust igasuguste unistuste suhtes. Ja kuidagi ei tahaks ma pidada seda eurooplaste nõrkuseks.

Unistajate üks omadus on reaalsuse ja fantaasia vahelise piiri hägustamine. Rifkin vastandab Euroopat Ameerikale kui midagi solidaarset individualistlikule ning katoliiklikku protestantlikule ja lisaks leiab, et Euroopa on Ameerikaga võrreldes palju kosmopoliitsem. Jällegi on raske unistajale vastu vaielda, aga isegi kui võtta Euroopat tervikuna, on raske leida seal katoliiklaste domineerimist protestantide üle. Kui rääkida näiteks Eestist või Põhjamaadest, siis on see isegi täiesti vale. Kas see peab tähendama, et Põhjamaad ei kuulu Euroopasse? Veel huvitavam on kosmopolitismi rõhutamine. Kui näiteks teha Eestis küsitlus teemal, kes peab end kosmopoliidiks, võiks ettearvatavalt saada üsna tagasihoidlikke tulemusi.

Loe veel

See Rifkini viga on iseloomulik. Enamik ameeriklasi ei tunne sellist fenomeni nagu rahvusriik. Nende jaoks on rahvaste sulatamiskatel (nii Ameerikat mõnikord nimetatakse) endastmõistetav reaalsus ja kui miski ei sula seal piisavalt edukalt, siis nähakse selles suurt probleemi, räägitakse rassimist jne. Kui vaadata asja kainelt, siis on Euroopa palju ksenofoobsem. Prantsuse ja Hollandi referendum ning nendega seotud debatid näitasid seda täie selgusega. Prantslasi hirmutatakse Poola torumehega. Ehkki Prantsusmaa vajab torumehi (vakantseid kohti loendatakse tuhandetes), on enamik pigem valmis taluma ebamugavusi kui etniliselt võõrast elementi tööturul. Eriti pikantne on asjaolu, et Prantsuse ühiskond on traditsiooniliselt olnud üks Euroopa Poola-sõbralikumaid. Nii palju siis eurooplaste sotsiaalsest ja rahvastevahelisest solidaarsusest. Veel huvitavam on asjaolu, et tegelikult on Poola torumees metonüümiline tegelane. Tegelikult kardetakse türklasest töömeest, aga see hirm on nii sügav, et on sisuliselt tabuks muudetud ning väljendub Poola ohu eufemismi all.

Kui räägime Rifkini viimasest visioonist, siis oleks huvitav võrrelda seda tema eelmistega ning hinnata, mil määral need on täide läinud. Kaks tema eelmist visiooni on sõnastatud sarnaselt: vastavalt “Nafta lõpp” ja “Töö lõpp”. Need visioonid on veel optimistlikumad kui Euroopa unelm. Kui paljud analüütikud ja keskkonnaaktivistid tekitavad paanikat nafta võimalikust lõppemisest, siis Rifkini jaoks ei ole siin mingit probleemi – see peabki lõppema –, aga kriisi sellest ei sünni, energiat hakkame kohe saama vesinikust ning see energia on piiramatu ja odav. Nii lahendab hr Rifkin energeetikaprobleemi. Ka “Töö lõpus” pakub ta välja utoopia. Kui enamik riike ja ühiskondi muretseb tööpuuduse pärast, siis Rifkin teab, et töö saabki otsa. Uued tehnoloogiad, sh automatiseerimine lükkavad inimesed tootmisest välja, töökohad saavad otsa ja neid polegi vaja. Saabub üleüldine puhkus.

Ma ei taha olla liiga irooniline, aga täpselt sama juttu rääkis 1959. aastal minu I klassi õpetaja. Tema nimetas seda unelmat küll kommunismiks, mis pidi saabuma paarikümne aasta pärast. Ja nagu Rifkinilgi, oli põhiargumendiks väidetav teaduslik tõestatus. Õnneks ta eksis.

Fantaasia ja reaalsus

Peab ütlema, et mitte kõik Rifkini unelmad pole optimistlikud. Lisaks majandusele ja keskkonnale on ta väidetavalt spetsialist biotehnoloogias.Tema fantaasia maalib ko‰maarse pildi inimese kloonimisest, tema terviklikust või osalisest disainimisest. Ka siin ei tee ta vahet fantaasial ja reaalsusel. Näiteks “esmakordselt meie liigi ajaloos saame me dikteerida, milline peab olema järeltulija geneetiline kood. Laps ei ole enam unikaalne olend, vaid reproduktsioon” (EPL Möte 01.03.2005). See on tüüpiline fantaasia. Praegune tehnoloogia ei võimalda midagi sellist ning on põhjust kahelda, kas see on võimalik teoreetiliseltki. Sama kehtib ka järgmise väite kohta: “Kasutades klooni kui standardmudelit, saavad teadlased nüüd toota lõputul hulgal täiustatud variante, mis vastaksid nende klientide soovidele” (samas). Siiamaani pole aga toodetud ühtegi ja siingi tekivad probleemid juba teoreetilisel tasandil. Kõik see on Rifkini painaja, mitte tänapäeva tehnoloogiline reaalsus.

Ma olen kloonimise, eriti inimkloonimise vastane. Üldse arvan, et biotehnoloogia on valdkond, kus uutesse lahendustesse tuleb suhtuda maksimaalse ettevaatlikkusega. Kuid biotehnoloogilisi probleeme ei saa lahendada unistades.

Lõpetuseks pakun kaks omapoolset unelmat Jeremy Rifkini vaimus. Üks on optimistlik ja teine painajalik. Optimistlik räägib sellest, et kõrgtehnoloogia vähendab sõltuvust fossiilsetest energiaallikatest, seega on tehnoloogia ja ökoloogia vastasseis ületatud: kõrgtehnoloogia on loodussõbralik. Samas suudab kõrgtehnoloogia lahendada selliseid sotsiaalseid probleeme, nagu tööpuudus, lubab lahendada urbaniseerimisprobleeme ja detsentraliseerida elamis- ja tööstuskeskkonnad. Enamik töökohti on virtuaalsed ning võivad asuda kodus, kontoris või olla mo-biilsed. Jeremy Rifkini unelmad on seotud tsentraliseerimise ja standardiseerimisega, minu unelmas aga valitseb vabadus ja mitmekesisus.

Pahaendeline unelm

Minu painajalik unelm kujunes suurel määral hiljutisel Hiina-reisil. Jeremy Rifkin loodab perestroikale kapitalismis, nii nagu Gorbat‰ov tegi Nõukogude sotsialismiga. (Huvitav, kas Rifkin mäletab, millega perestroika sotsialismi jaoks lõppes?) Tema ideaaliks on sotsialismi ja kapitalismi parimate külgede integreerimine. Märkigem sulgudes, et seegi teooria ei ole kuigi uus: 1960. aastatel esitas samalaadseid üleskutseid Andrei Sahharov (ta nimetas seda konvergentsiks). Hiinas nägin sellist konvergentsi praktikas. Sotsialistlik riiklik süsteem ja kapitalistlik tööstus. See on ühiskond, kus puudub ruum individuaalsele vabadusele ja indiviidile üldse. Valitsevad umbisikulised struktuurid: ühelt poolt riiklikud sotsialistlikud ja teiselt poolt transnatsionaalsed monopolid, ja mis tundub oluline – nad sobivad teineteisega väga hästi. Eriti pahaendeline on mainitud unelm seetõttu, et paljud poliitilised jõud ja intellektuaalidest unistajad töötavad aktiivselt selleks, et säärane mudel Euroopas realiseeritaks.

Varem samal teemal:

Jeremy Rifkin (EPL Möte 1.6): Kapitalism vajab perestroikat

Charles Taylor (EPL 16.6): Kapitalism on meie Fausti tehing

Eva Illouz (EPL 22.6): Kalkulatsioon ja armastus

Tiit Sinissaar (EPL 27.6): Ameerika kaudu Euroopasse

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare