Link kopeeritud!

Mihhail Lotman: täisväärtuslikku elu elav inimene ei vaja meelemürke

 (101)
Mihhail Lotman: täisväärtuslikku elu elav inimene ei vaja meelemürke
Mihhail LotmanFoto: Ilmar Saabas

Eesti Päevaleht palus semiootikul Mihhail Lotmanil online intervjuus arutleda eestlaste alkoholilembuse ja sellega kaasnevate probleemide üle.

Alustaks päevakajalise teemaga. Tänases Päevalehes ilmus intervjuu filosoof Rain Otsaga, kelle sõnul ajab Soomes tööl käivaid ehitajaid jooma sotsiaalse kapitali puudumine ja kogukonna killustatus sellele ka kaasa ei aita. Tullakse töölt koju, pannakse telekas tööle ja võetakse õlle- või viinapudel kõrvale. Miks on nii, et õhtuseks kaaslaseks on ehitajatel pahatihti alkohol, mitte teised eestlased Soomes?

(Vantaan Sanomat väidab, et iga kolmas roolijoodik Helsingi-Vantaa piirkonnas on eestlane ja aastal 2012 panid eestlased Soomes toime 14 000 õigusrikkumist, justiitsministeeriumi andmetel.)

Eestis veedetakse samuti vaba aega alkoholi seltsis. Võttes näiteks suveüritused - ei ole praktiliselt ühtegi suveüritust (s.h. pereüritused), kus ei müüdaks alkoholi. SA Terve Eesti asjutaja Riina Raudne ütles intervjuus Eesti Päevalehele, et Eesti praegune alkoholikultuur toetab pildituks joomist. Kas olete selle väitega nõus?

Ma ei tea, kas asi on just sotsiaalses kapitalis, aga see, et alkoholismi puhul on muuseas olulisel kohal ka sotsiaalsed faktorid, on vaieldamatu. Niipalju kui mina tean, ei joo suur osa siiski üksinduses, vaid nimelt teiste eestlaste seltsis. Ma ei ole seda teemat spetsiaalselt uurinud, kuid mulle tundub, et ükski inimene ei muutu alkohoolikuks Soome sattudes.

Samal teemal:

Lihtsalt sellistes tingimustes nagu emigratsioon vms löövad selgemini välja mõned iseloomuomadused, mis tavakeskkonnas on kas alla surutud või neutraliseeritud teiste kalduvuste ja tegevustega. Võõras keskkonnas aga kipuvad pidurid kaduma ja usun, et nii mõnigi lugeja on ise "nautinud” nädalavahetustel Helsingi laevadel purjus ja ülemeelikut, mõnikord isegi agressiivsete kaasmaalaste kohalolu.

Mis aga on selles loos õpetlik, on nimelt Soome kontekst. Nii mõnigi alkoholilembuse vastu võitleja Eestis toob Soome alkoholipoliitikat eeskujuks. Kalevipoegade kogemus aga näitab, et keelud ja piirangud iseenesest ei saa olla efektiivne vahend. Alkoholi kerge kättesaadavus ei soodusta iseenesest alkoholismi, nii nagu piirangud ei takista alkoholismi levikut.

Toon isikliku näite. Olen mitu kuud elanud USAs nii ida- kui ka läänerannikul. Palo Altos Californias oli ainult üks alkoholimüügi piirang: Stanfordi ülikooli kampuse üliõpilaskohvikutes ei tohtinud müüa kanget alkoholi. Alkoholi sai osta kõikidest toidupoodidest 24/7.

Sellegipoolest ei näinud ma nelja kuu jooksul seal mitte ühtegi purjus inimest ja ainult ühel korral üht napsitanut: see oli mu tuttav sakslane, kellega me koos võtsime. Seevastu New Yorkis müüakse alkoholi ainult kella üheteistkümneni õhtul ning seda ei tohi tarbida tänavatel, parkides ja muudes selleks mitteettenähtud kohtades. Vaatamata sellele ei ole purjus inimene tänaval mingi
haruldus ning nii mõnelgi on käes mingisugune paberkotike, millest aeg-ajalt rüübatakse (mida nimelt nad rüüpavad, pole politseinikul õigust küsida, selleks on vaja läbiotsimisorderit).

Asi ei ole minu meelest alkoholi kättesaadavuses, vaid selles, kui sotsiaalselt aktsepteeritav joomine on: New Yorkis on see aktsepteeritav, Põhja-Californias aga enamasti mitte (ilmselt pakuks huvi ka alkohoolikute sotsiaalne stratifikatsioon: tundub, et keskklassis esineb alkoholism harva, ent väga rikastes või sotsiaalselt marginaliseeritud kihtides rohkem).

Kas alkoholi tarbimist peaks üldse käsitlema probleemina? Juuakse ju ka teistes kultuurides ja seda juba aastatuhandeid. Millist rolli mängib alkohol Teie arvates Eesti ühiskonnas?

Alkoholism ei ole kindlasti Eesti spetsiifika, kuid asjal on paraku ka geneetiline tahk: rahvad, kes tutvusid alkoholiga, kusjuures pahatihti just kange alkoholiga (nn tulise veega) hiljem, taluvad alkoholi halvemini ning nende seas on alkoholism levinum kui nendel rahvastel (nt Vahemereäärsetel), kes on aastatuhandeid pruukinud lahjat alkoholi. Nii näiteks oli ja on Siberi rahvastele või Põhja-Ameerika põliselanikele alkohol mürk.

Loe veel

Alkoholi ja geneetika seos sellega paraku ei piirdu, nagu teame, võib alkohoolikute lastel olla eelsoodumus alkoholismile, st nad kannatavad pahe all, milles nad isiklikult pole süüdi. Probleemil on keerulised sotsiaalpoliitilised tagajärjed. Näiteks Austraalia seadustes fikseeriti põliselanikele alkoholi müümise keeld, mille eesmärk oli neid alkoholismi eest kaitsta, kuid mida nii põliselanikud ise kui ka inimõiguste organisatsioonid käsitlesid rassilise diskrimineerimisena.

Kui me räägime Eesti ühiskonnast, siis peame käsitlema seda asja kompleksselt. On tähtis nii ärajoodava alkoholi kogus inimese kohta kui alkoholi tarbimise kultuur, ent ka asjaolu, et eestlased tutvusid vähemalt kange alkoholiga võrdlemisi hilja. Eesti legendaarne karskustegelane ja keelemees Villem Ernits väitis, et igasugune alkoholitarbimine on läänemeresoomlastele võõras, kuna kõik alkohoolseid jooke tähistavad terminid on slaavi või germaani keelte laensõnad (k.a nii vanad nagu õlu).

Kõik see tähendab minu meelest, et Eesti ühiskonnas on alkoholi tarbimisega liiale mindud.

Kui adekvaatne on Teie arvates eestlaste nö ühiskondlik arusaam alkoholi ja muude meelemürkidega kaasnevatest tagajärgedest ja ohtudest? Tihti, kui räägitakse näiteks narkootikumidest, on kõne all kanep, amfetamiinid, fentanüülid, kuid alkoholi ja tubakat ei liigita ka täiskasvanud esimese hooga joovastavate ainete alla. Kuids hindaksite eestlaste suhtumist alkoholi, tubakasse, narkootikumidesse? Kas, hoolimata ennetustööst, on tegemist kollektiivse probleemi tõsiduse eiramisega?

Selget piiri alkoholi ja jt meelemürkide vahel ei ole, piirid on pigem sotsiaalsed ja juriidilised kui biokeemilised. Teie küsimuses on nimetatud alkohol ja nikotiin, aga mitte kohv ja tee, samas kui kofeiini võib samamoodi liigitada meelemürkide hulka. Ja pean tunnistama, et olen kohvisõltlane.
Mitmetel Siberi rahvastel ei ole traditsiooniliselt olnud piiritust ega tubakat, kuid nad jõid kärbseseeneleotist ja samuti suitsetasid erinevaid taimi ja seemneid. Sarnast praktikat teame ka Põhja-Ameerika põliselanikelt, selle vahega, et nende poolt pruugitavate taimede hulgas oli ka tubakas.

Millised on erinevused eestlaste ja venelaste alkoholi tarbimise kultuuris? Pean eelkõige silmas vene keelt kõnelevaid eestlasi.

Ei oska korraga mingeid erinevusi välja tuua, minu meelest on nii alkoholikoguse kui –liikide poolest tarbimine üsna sarnane ning erinevused on pigem sotsiaalsed kui rahvuslikud.

Küll aga võivad olla erinevused joomarluse tagajärgedes. 1970. aastate lõpul viibisin paar päeva Piirissaarel, kus alkoholism oli täiskasvanud elanikkonna seas väga tõsine sotsiaalne probleem. Seal sain olulise tõestuse selle kohta, et rahvus ei ole puht kultuuriline või keeleline kooslus. Eesti ja vene meest võis juba kaugelt eristada ainuüksi näovärvi järgi: eestlase nägu oli punapeedi, venelase oma pruuni mulla värvi (üks arst ütles mulle, et see on kuidagi seotud kilpnäärme spetsiifikaga, aga kuidas nimelt, ma ei mäleta). Kohtusin küll ühe mullavärvi eesti keelt kõneleva mehega, kuid temagi osutus eestistunud etniliseks venelaseks. Asi on seda huvitavam, et enamik etnilisi venelasi Piirissaarel pärineb vanausklike perekondadest, st sellisest sotsiokultuurilisest grupist, kus alkoholitarbimine on väga rangelt keelatud. Ent kui kadus usk, kadusid ka kammitsad.

Kuidas suhtute Eesti riigi poolt tehtavatesse jõupingutustesse võitlemaks alkoholi liigtarbimise tagajärgedega?
Ühelt poolt kulub raha ennetustööle ja tagajärgedega, mis on tihtipeale traagilised, võitlemisele. Teisalt aga on aktsiis, mida makstakse alkoholi ja tubakatoodetelt, arvestatav panus riigikassasse. Kõrged aktsiisid on ka alus salaturu edenemisele. Olukord kõlab vastuoluliselt?

Minu meelest ei ole alkoholismiga võitlemine üksnes riigi asi. See on kogu ühiskonna probleem. Alkoholiaktsiis võiks olla kõrgem, aga selle tõstmisega tuleb olla väga ettevaatlik, kuna järsk tõus toob turule ka enam-vähem ekvivalentses koguses salaalkoholi.

Kas (ühiskondlikku) alkoholiprobleemi on võimalik ravida?

Ei oska öelda. Igatahes on see pikaajaline protsess ning sellega ei
saa tegeleda kampaaniakorras.

Te ütlesite, et piirangud ja keelud ei ole efektiivne viis võitlemaks alkoholiprobleemiga? Mis võiks olla lahendus?

Lahendus on ühiskondliku mentaliteedi muutmine. Nagu juba eelnevas jutus vihjasin, on alkoholi tarbimine seotud elu tühjusega. Inimene, kes elab täisväärtuslikku, rikkalike emotsionaalsete ja vaimsete sündmustega elu, ei vaja meelemürke, et oma tühjust täita.

Kuid on olemas ka teine riskigrupp: need on ühiskonna tipud, kes elavad nö piiri peal, need võivad olla tippjuhid, staarid, ekstreemsportlased jne. Nende elu ei ole küll sündmustevaene, aga üks sõltuvus tekitab teisi, adrenaliinisõltuvus on pahatihti seotud ka narkosõltuvusega. Need inimesed väidavad tihti, et nii nad võtavad pinged maha, nt riskipankur sooritab pingete maandamiseks ekstreemse langevarjuhüppe, kuid tegemist on pigem enesepettusega ning alateadliku sooviga ületada võimalikke piire.

Ütlesite, et Teie arvates on Eesti ühiskonnas alkoholi tarbimisega liiale mindud. Te rääkisite geneetilisest poolest ja ajaloolises taustast. Kui suurt rolli mängib igapäevapoliitika ja elukvaliteet? Kas Eesti poliitikud peaksid selle tahu rahva tervisest südameasjaks võtma?

Ikka.

Kas probleem on Teie arvates nii tõsine, kui tihtipeale meediakajastusest mulje jääb?

Ma arvan, et on, ja kui Eesti on juba mitu aastat stabiilne liider alkoholimüügi osas inimese kohta, on siin selge signaal, et midagi tuleb ette võtta. Probleem pole selles, et kirjutatakse palju või vähe, vaid kuidas kirjutatakse ja milline on ühiskondlik hoiak.

Üks põhjus, miks Põhja-Californias on alkoholitarbimine väga piiratud, on see, et ehkki alkohol on kergesti kättesaadav, on selle kuritarvitamise tagajärjed rängad. Roolijoodik ei pääse trahviga. Kuid lubadest ilmajäämine tähendab tavaliselt ka töökoha kaotust, mis on väga suur sotsiaalne löök.

Mis võiks olla niidiots, millest eestlased haarama peaksid? Mõtlemise muutus mingis kindlas suunas, jõulisem ennetustöö?

Kui on vaja konkreetset niidiotsa näidata, siis see võiks olla nt alkoholireklaam, mis hoiatab küll alkoholi kuritarvitamise eest, kuid väga olulisel moel kujundab joomise positiivset aurat. Kõik need "vötame mönuga" või "viina tarbimine aitab tuulikuid korda teha", et viin on "elav legend", millel on sügavad juured eesti rahvaloomingus või siis hoopis muretu iirlane jne saadavad väga tugeva ja samas väga kahjuliku sotsiaalse sõnumi.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare