Mihhail Stalnuhhin: Reformierakond, Mugabe taktikaga te apartheidi ei lõhu
Eriti, kuna reformierakondlane Keit Pentus-Rosimannus leiab, et Keskerakonna valimisedu sõltub sellest, kuidas suudetakse hoida eestlaste ja venelaste erinevat inforuumi ehk tema sõnastuses apartheidi. Tõenäoline Reformierakonna linnapeakandidaat Kristen Michal aga arvab, et oleme eestikeelseks õppeks hariduslikus mõttes valmis, kuigi haridusega tihedamat seost omavad inimesed talle kinnitavad, et see nii pole.
Eesmärgist üksi ei piisa
Kui Pentus-Rosimannus kasutas oma loos viidet apartheidile, siis ei tahaks kujundlikkuses temast maha jääda. Seetõttu tuleme Lõuna-Aafrikast veidi põhja poole Zimbabwesse, kus võimule tulnud Robert Mugabe leidis, et sealsete valgete farmerite süü on nii majanduslik kui poliitiline ebastabiilsus riigis. Lahendus oli jagada kogenud farmerite maa laiali ning loota, et põllumajanduses toimib kõik edasi samamoodi. Miks ei peakski? Külvad ja istutad, pärast lõikad ja korjad. Lihtne.
Tegelikult see muidugi nii ei läinud. Eesmärk oli, tahe oli ja „reform“ viidi läbi ka, aga keegi ei viitsinud või ei osanud uusi farmereid õpetada ega mõelda, kuidas teha nii, et inimesed ja riik sellest kõigest tõepoolest ka võidukalt välja tuleks. Mis Zimbabwest tegelikult sai, seda teavad tänu sealsele hüperinflatsioonile ja miljonidollariliste rahatähtede tõttu vist kõik – katastroof.
Umbes sarnane tundub olevat Reformierakonna valimislubadus. Eesmärk on, tahe on võib-olla ka, kuid puudub täielikult enesekriitika ning võimaluste analüüsimine. Alustame näiteks kõige elementaarsemast – vajalike õpetajate olemasolust ja metoodikast. Paljude haridusinimeste jaoks on üllatav kuulda, et põhimõtteliselt oleks kõik valmis – et niipea kui Reformierakond käsu annaks, algaks õppimine eesti keeles.
Nii see muidugi pole. Selle ilmekas näide on 60/40 süsteem koolides, kus seaduses ettenähtu täitmiseks viiakse näiteks kehalise kasvatuse tund läbi eesti keeles. Palju sellest kellelegi tolku on, pole tähtis. Peaasi, et on tehtud ja linnuke kirjas.
Siiamaani on paljuski puudu vajalik ja normaalne metoodika, mis ka päriselt last keeleliselt arendaks. Toon siinkohal näite omaenda elust, kui olime 7. klassis käiva pojaga õhtu otsa üleval ning õppisime eesti keelt läbi vanade eestlaste kommete, läbi vokiketramise ja rehetalude. Autentsuse huvides tulnuks seda kadalippu läbida peeruvalgel, kuid jätsin siiski laualambi põlema.
Ajalugu teada on tore ja vajalik, kuid kas kujutate ette võõrkeeles esimesi samme tegemas läbi selliste elust kaugete näidete? Taolisi küllaltki absurdseid asju keeleõppes on kahjuks veel ja veel ning see pole lihtsalt mõistlik. See ei tekita lapses mitte mingisugust huvi edasi õppida, kui keeleõpet alustatakse raskel ja lapse jaoks igaval teemal. Selle lihtsa tõe arusaamiseks ei pea haridusteadlane ega filoloog olema.
Õpetada lasteaias
Ühes saan Kristen Michaliga ka nõustuda. Olen alati rõhutanud, et eesti keelt tuleb õpetada juba lasteaias ja olen seda rääkinud väga-väga kaua. Pean seda igati õigeks, sest lapseeas tuleb õppimine mängeldes – ka keeleõpe. Paraneb vene noorte konkurentsivõime tööturul, õpitulemused koolides ja riik saab integratsiooniprojektide rahad suunata kasulikumalt.
Küsimus on aga taaskord, kuidas seda teha. Mõte teha lasteaiad täiesti eestikeelseteks pole mõistlik ning selles osas on eksperdid ka oma põhjendatud arvamuse öelnud. Lühidalt öeldes ei ole see väikese lapse jaoks variant, sest ta alles omandab enda emakeelt, mis on võõrkeelte õppimiseks vundamendiks. Täielikult eesti keelse õppe puhul võib juhtuda, et selgeks ei saa korralikult emakeelgi, rääkimata teisest või kolmandast keelest.
Riigi ja omavalitsuse kohus pole seega mitte kaotada võimalust õppida venekeelsest lasteaias oma emakeeles, vaid tagada võimalus õppida eesti keelt heal tasemel. See on tegelik ülesandepüstitus, mille lahendamisega pole siiani korralikult hakkama saadud. Oleks mõistlik teha korralikult lõpuni üks oluline samm, enne kui astume mõtlematult järgmist, sest üldiselt tähendab selline lohakas sammuseadmine koperdamist ja maha kukkumist.
Kokkuvõttes võib päris kindel olla, et Keskerakonnal ja ka venekeelsetel inimestel on eesmärk ja tahe, et eesti keelt osataks paremini. Selleks teeme meie aga ka reaalseid ja tehtavaid samme – eesti keele majad, lubadus suurendada eesti keele mahtu Tallinna lasteaedades jne. Niisama valimisvankrit loosungitega õlitada pole mõtet.
