MIHHAIL VELLER: provokatsioon või haigus?
Nii räpast ja vastutustundetut juttu kui Vaapo Vaheri skandaalse pealkirjaga artikkel Eesti Päevalehes (“Eestlane on mõrtsuk ja mölakas”, 19.10.) ei kohanud ma isegi 20 aasta eest laimu ja kultuurivaenulikkuse poolest kuulsa Moskva kirjastuse Molodaja Gvardija retsensioonides. Järgnenud “skandaalid” ajalehtedes võlgnevad tänu just sellele artiklile.
Mis raamatust on jutt?
Kogumik “Nevski prospekti legendid” ilmus esimest korda Tallinnas Eesti Kultuurifondi väljaandena kümne aasta eest – veebruaris 1993. Siis paar kuud hiljem ka Venemaal. Üldse on kogumikus 35 jutustust.
Eesti väljaandes kahte Eesti-teemalist jutustust polnud. Miks? Soovimatusest kedagi riivata. Teiskeelse huumori tajumine on delikaatne ja keeruline. Samuti kinnitavad vene kriitikud, et mu keel on keeruline, irooniline ja rafineeritud. Kõik “Legendide” tõlkijad on kaevanud, et raske on mõista mu vene keele peensusi.
Kümne aasta jooksul on raamatust avaldatud 20 kordustrükki. Üldtiraa küünib kaugelt üle miljoni. Moskva nädalaleht Kninoje Obozrenije pidas teost “aasta naljakaimaks raamatuks”. Ilmunud on ka piraatväljaandeid. Ent mitte keegi, mitte kusagil ja mitte kunagi Hiinast Islandini, kus mu raamatuid on tõlgitud, pole mind süüdistatud sadismis, jõledustes ega õelutsemises.
Raamatu autoripoolses eessõnas on selgitus: “Rahvapärimusi, nagu mis tahes pärimusi ikka, hoiavad põliselanikud ja lihvivad teravmeelitsejad, kanoniseeritakse siis ja talletatakse annaalides. Ja nagu iga pärimus, võib see olla kentsakas, küüniline, sentimentaalne ja naljakas.” Need on praeguseks olematu linna, Leningradi põliselanike pärimused.
Rahvapärimustes saavad tegelikud inimesed sümboolse tähenduse. Kirjanduslikud kangelased lahutatakse prototüüpidest ja nad elavad oma elu. Ja muidugi tunnevad rahvapärimused eelkõige huvi tegelike nimede vastu. Staarid on selle ajastu märk, ühe sotsiaalse tüübi tähis.
“Nevski prospekti legendides” esinevad armeenlane Hatšaturjan ja hispaanlane Dali, venelane Papanin ja juut Moše Dajan, kuulus näitleja Jurski ja kuulus dramaturg Štein jt. Kõiki “Legendide” lugejaid on need lood naerma ajanud.
Geograafiliselt ja ka vaimselt on Leningradile lähedane Eesti, nii on sellesse ritta seatud ka Eesti staarid. Rahvusel ei olnud tähtsust – huvi pakkus kentsakas lugu. Kuulsaim eestlane N Liidus oli tol ajal Georg Ots. Mida kuulsam, seda enam rahvas temast räägib. Eesti kuulsaimate kaunitaride hulka, ikka samas N Liidus, kuulus nooruke Eve Kivi.
Rahvapärimused ei tunne huvi tsaari ega tsaarinna tegeliku välimuse või eluloo vastu. Tsaar peab olema võimas ja hirmuäratav, tsaarinna kaunis ja hea. Loomulikult peab Seeba kuninganna ahvatlema kuningas Saalomoni! Rahvas eelistab ikka kentsakat legendi igavale tõele.
Caruso hääl viletsas telefonis
Mis tahes raamatut võib ümber jutustada nagu komöödiat, tragöödiat, armastus- või õudusromaani. Kõik sõltub sellest, kes ja miks ümber jutustab. “Kolme musketäri” võib ümber jutustada kui mõrvarite ja liiderdajate paljastamist, kes tapsid riigiametnikke, pidasid sidet vaenlastega, purjutasid ja võrgutasid abielunaisi. Muidugi saab pärast sellist jutustust kuulutada raamatu räpaseks kirjatükiks, mis häbistab prantslasi.
Autor: “Töörügajate poeg ja ka ise töörügaja, eelistas ta tegutseda liigselt lobisemata... Et anne on alati segatud temperamendiga, aga tema andes keegi ei kahelnudki, on põhjust tema naisele kaasa tunda.”
Kriitik: “Georg Otsa eksponeeritakse kui seksuaalset elukat ”
Autor: “Ahastusse viidud, püüdis ta oma ajast ette jõuda ja hiilida abielunaise seaduslike kohustuste täitmisest kõrvale rafineeritud käiguga, püüdes vormida mehe arusaama prestiiĻist ja ebatraditsioonilise seksuaalse orientatsiooni kõrgemast mõttest maailmamainega vokalistide ringkonnas.”
Kriitik: “ naine on sunnitud iseenda päästmiseks orgunnima mehe tarvis koju üha enam poisikesi.”
Autor: “Tal oli kuldne juuksetukk, emailsäravad silmad, süütu-tundlik suu, elegantne figuur ja sääred, mis algasid otse büsti alt.”
Kriitik: “Üliseksuaalsust õhkub ka läänelikku ilumudelit kandvast Eve Kivist ”
Autor: “Kas mul siis pole õigust magada mehega, keda ma armastan? Või on ta Ameerika spioon? Miks te trügite mu voodisse?”
Kriitik: “ eesti artistide pornoafäär ”
Näiteid võiks tuua veel lehekülgi.
Vaapo Vaheri lisandused
Vaheri Ots on “ülbe”, autoril “üleliidulise tähtsusega isik”. Leius on “homoseksuaalne lurjus-tennisist” – nii võib Othellot nimetada “heteroseksuaalseks lurjus-sõjapealikuks”. Bernštein käitub kui siga – loo tekstis: “professionaalse liigutusega torgati tool kukkuva keha alla” – intriig on selles, et Bernšteinil polnud aimugi, miks talle fotosid näidati ja kes loosse on segatud. Sõna “venelane” on tõlgitud alandavalt “venkud”. Isegi legendaarse advokaadi Simon Levini professionaalset meisterlikkust nimetab Vaher “mustkunstiks”. Kust ta need sõnad võttis ja miks ta neid kasutab? Autoril neid ei esine.
Kui Moskvas, New Yorgis või kusagil mujal on mind palutud rääkida Eestist, olen alati seisnud Eesti eest. Mitte sellepärast, et olen estofiil, vaid sellepärast, et korralik inimene valib alati poole – õigluse poole. Saatsin Vaheri artikli tõlke e-postiga kahele psühhiaatrile: Peterburi professorile ja New Yorgi erakliiniku omanikule. Mõlemad kinnitasid: alaväärsuskompleks ja latentse paranoia kergem vorm, kus jälitusmaania väljendub kujutletava rahvusliku vaenlase loomises. Sellistele inimestele pakub rahuldust kaasinimestele ebameeldivuste valmistamine, kindlustades nii endale ohutu positsiooni.
Härra Vaher mõistis suurepäraselt, kui paljudele inimestele valmistas ta ebameeldivusi oma “meistritööga”.
P.S. Iga soovija saab mu mis tahes jutustust lugeda internetist. Ainult otsida tuleb mitte Velleri, vaid Welleri alt – selle nime all on Tartu Ülikooli meetrikasse kantud juba mu vaarisa.
