Mihkel Kunnus: Kas olen elukaaslase ees süüdi? Jah, moraalselt lausa üüratult, aga vägivaldsuses praktiliselt mitte. Loobusin kohtus enese kaitsmisest, sest nii tundus parem



kunnus_mihkel
Mihkel KunnusFoto: erakogu

Kommenteerida on raske, sest kõik, mida ütlen, teeb kellelegi kuskil haiget. Häid lahendusi ei ole. Mul on kõige selle pärast väga kahju.

Kannatavad need, kes minust hoolivad, kannatavad need, kes Kärdist hoolivad, kannatavad kõik empaatilised inimesed. Kannatavad need, kellele see kajastus ja juhtum on isikliku valu meeldetuletus.

On ka rõõmu, rõõmustavad mu paljud vaenlased ja kõik need moralistid, kellele on ülimaks õnneks süüdlase kannatused. Ei ole halba heata ja kuuldus mu juriidilisest karistamisest tõi paljudele idealistlikele õiguslastele suurepärase ja piduliku meeleolu. Ka ajakirjanike küsimistes õhkus rõõmsat elevust ja rahuldust.

Mis puudutab vägivalda, siis pean tunnistama, et sellel kohal mu südametunnistus eriti ei valuta.

Kas olen oma elukaaslase ees süüdi? Jah, moraalselt lausa üüratult, aga vägivaldsuses praktiliselt mitte üldse. Loobusin kohtus enese kaitsmisest, sest nii tundus igatpidi parem. Säästab aega ja närve, kõvasti odavam ja last but not least – väärikam. Tõsi, kui lugesin süüdistust, siis olin mõnevõrra šokeeritud, sest juriidiliselt kõlas see täiesti hävitavalt: korduv kehaline väärkohtlemine raskendavatel asjaoludel. Lõi kolmel korral rusikaga näkku.

See tundus jabur ja naeruväärne, aga hiljem sain aru, et seaduses on sõnad nagu kastid ja kuhugi kasti lihtsalt peab juhtunu paigutama. Ma olin paigutatud samasse lahtrisse nende lähisuhtejõhkarditega, kes aastaid oma elukaaslast terrori all hoiavad. Ning mu väited, et „no kuulge, ainuüksi vaadake mind, palju väetima mehe rusikalöögist näkku jääks jälg, sinikaski, katkine huulgi“, teeks asja ainult hullemaks.

Samal teemal:

Mulle määrati kaitsja, õbluke noor naisterahvas, minust noorem, rohkem kui kaks korda kergem ja kes vaatas mind õudusega, kui nägi süüdistust. Kirjeldasin talle juhtunut üsna detailselt, sealhulgas minu suhtes sooritatud rikkumisi ja uurisin, kuidas see mõjutab õigusemõistmist.

Ta oli hajevil ja napisõnaline ja ei kaitsnud mind, vaid andis mulle kõige kahjulikumat nõu, mis võimalik st soovitas mul kasutada õigust vaikida. Olin nõus, kirjutasin allkirja ja teda rohkem ei tülitanud, sest nägin, et ta ei suuda mu ihukumeruste taga inimest näha ja ma ei saa talle seda ette heita. Pärast võtsin kaitsja teadmata uurijaga ühendust ja andsin ütlusi.

Kogu protsess kestis piinavalt kaua, kevadest sügise lõpuni.

Ja milline oli see saatuslik rünnak? Toimetasin oma väikses kööktoas, kui uks avanes ja sisse astus Kärt, kes oli väga endast väljas. Rõhutan, põhjendatult, ma olin mehena käitunud väga halvasti ja tema ärritus enam kui põhjendatud. Naissuhetes olin ma olnud täielik sitapea (Aaron Jamesi termini asshole tõlge). Ometi ei suutnud ma üha võimsamaks ja ähvardavamaks paisuvat sõimu taluda, miska otsustasin põgeneda. Hakkasin kingi jalga panema, aga Kärt oli seda nähes ukse lukustanud, võtme ära võtnud ja jätkas töötlemist. Lähenesin insenertehniliselt, võtsin kruvikeeraja ja hakkasin lukku lahti monteerima. Kuna see ähvardas mul õnnestuda, siis Kärt võttis kraanikausist tassi külma veega ja viskas mind (nagu hiljem ütles, et ma ei saaks minna välja miinuskraadide kätte) ja siis tegin ma saatuslikult lohaka tõrjeliigutuse, mis maandus õnnetult Kärdi nina pihta ja tagajärjeks oli nihestuseta kinnine ninaluumurd. Eks mõistke kohut, üritasin konflikti vältida, kuidas suutsin, aga põrusin. Veetsin öö kongis, ilma kingade ja püksirihmata. Tundsin end süüdi, süüdi, sest olin Kärti alt vedanud, tema õigustatud ootusi petnud, aga vägivaldsuses – ei. Kui soolaputkast tulema sain, oli ukse ees autokäru mu maise varaga, riided, mõni mööblitükk ja tonnike raamatuid läbisegi.
Kogu juhtum oli nii frusteeriv, et eelistasin enese kaitsmisele ajukeemia keemilist optimeerimist, rahustid, antidepressandid jne.

Kohe lahvatas ka Ojasoo skandaal ja see võimendas kõike veelgi, nüüdseks mõjub juba vaktsineeritusena. Ajad on niigi ärevad ja see soodustab psühhoogilist regressi, masside õiglustunne januneb primitiivse selguse järele, kus moraal on esitatav lihtlauseliste normidena nagu Vana Testamendi või Hammurapi aegadel. Meie õigusemõistimise arengu tipuks – mis on kaugel täiusest – on karistusseadus, mis on võrreldamatult komplekssem ja nüansseeritum kui algeline õiglusigatsus, et ometi sama võrreldamatult robustsem ja lihtsakoelisem kui elu.
Protsessi käigus süvenes minus kõvasti antifeminism ja tekkis isegi selline hasart, et kui kaugele nad lähevad, kui näevad, et mu süü on mujal, aga ma ennast siiski ei kaitse. Pean ütlema, et nii prokurörist kui kohtunikust jäi lõpuks pigem hea mulje, prokurör pakkus kohtule miinimumist isegi grammike kergemat karistust ja kohtunik oli üsna vabandava hoiakuga ja isegi kohtusekretär andis emalikult nõu, et peaksin oma kaitsjaga veel rääkima.

Aga mul olin sellest siiski iivelduseni tüdinud ja tahtsin, et see kõik lõppes. Olin küsinud juba enne Priit Hõbemäelt Külli-Riin Tigassoni ja Tarmo Vahteri kontaktid, aga prokurör ei lubanud mul enne ajakirjandusse pöörduda, kui kohtuotsus käes. See sattus kiirele ajale ja jäin umbes päevaga hiljaks. Meedia kustumatu klikinälg jõudis ette.

Eks selline meediakajastus aitab hoida olulist teemat fookuses, iseasi palju sest tühipaljast fookusest tolku ja kas see on väärt nende inimeste kannatusi, mida see kajastus endaga kaasa toob.

Perevägivalla üheks üliraskesti lahendatavaks probleemiks jääb ikka see, et kuidas lõhkuda perekond nii, et kumbki tükk jääks iseseisvaks (eluase, sissetulek jne) ja mitte riigile koormaks.
Selgepilgulist praktikut ei saa ju kuidagi rahuldusa moraalses eneseimetluses üha paatoslikumaks keriv lihtlauseline skandeerimine, et „vägivallale pole õigustust“.

Mis puudutab aga suurema sotsiaalse ja sümboolsema kapitaliga inimesi, siis need on sellistes oludes märksa haavatavamad, kui nö tavainimesed, sest siit saadud „tiitel“ ähvardab hävitada kõik, mille ehitamisele olen nii palju vaeva näinud. Feministlik üldõhustik on iseeneseksmõistetavuseks põlistanud dogma, et „naine on mehe ohver“ ja et võitja on see, kes on suurem ohver, sestap on mehi väga mugav seda viisi survestada ja kantseldada, piisab vihjest, kõlakastki, kui mehe ümber hakkavad tekkima ära pööratud seljad.

Ja ma teatsin väga-väga selgelt ja väga-väga hästi, et minule on igasugune vägivaldsus absoluutselt lubamatu, ei aidanud see midagi, lihal on oma taluvuslävi ja lõpptagajärjeks oli Kärdi põhjendatud sooraev, mis haaras riigimuskli järele, sest sai (ja kinnitan veel kord: moraalselt oli tal selleks täielik naiselik õigus; võrdõiguslikkus paneb naised sellistes hariduslikes-demograafilistes tingimustes halba turupositsiooni).

Kummatigi süvenes minus selle protsessi ajal imetlus Kärdi vastu ja ajus hakkas idanema mõte, et kui sellise inimesega „koalitsioon“ luua, ka bioloogiline, siis meie hüpoteetiline tütreke näriks juba paarikuuselt keskmisel õiguslasel jalakõõlused läbi kui pärilikkus vähegi toimib.

Kokkuvõtlikult: mul on väga kahju sellest kõigest. Läbini ilmaliku inimesena ei taju ma endal ka Jumala pilku, mille ees saaksin lunastust otsida ja funktsionaalset kahetsust tunda, aga lähedase, sõprade, pere ees vabandan kogu hingest ning jään nende ees alati võlglaseks.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit