Tegelikult saaks 13 miljoni euroga aastas bussiliikluse Eestis kordades paremaks teha. Teeks kasvõi nii, et paigutaks poole 13 miljonist maakonnaliinidesse ja ülejäänud poolega doteeriks olemasolevaid ja uusi maakondadevahelisi liine Eestis. Tulemused oleksid siis märkimisväärselt paremad praegu plaanitavast.

Praegune reaalsus Eesti bussinduses on üpris apokalüptilist nägu. Olen ise olnud logistikuna asjaosaliseks viimase Võru-Pärnu liini sulgemisel 2013.aastal. Polnud meeldiv lugeda palvekirju inimestelt, kelle jaoks oli liini näol tegu viimase ühendusvõimalusega üldse.

Võrust Otepääle saab juba aastaid kohale kiiremini jalgrattaga kui samal ajal bussiga startides. Otseühendusi lihtsalt pole. Juba aastaid.

Teeks nii, et paigutaks poole 13 miljonist maakonnaliinidesse ja ülejäänud poolega doteeriks olemasolevaid ja uusi maakondadevahelisi liine Eestis.

Osalise dotatsiooni toel tuleks näiteks avada 17. detsembril viimast päeva töös oleva Tartu-Otepää-Antsla liini asemele Võru-Otepää-Palupera-Rõngu-Viljandi ja Võru-Antsla-Mägiste-Tõrva liinid. Need teeniksid väga olulist regionaalpoliitilist vajadust ja pakuksid vajalikke ümberistumise võimalusi Paluperas, Mägistes, Rõngus, Otepääl ja Tõrvas.

Need liinid oleksid suures osas (keskmiselt circa 70-80%) isetasuvad, kui neid piisavalt mõistlikult planeerida. Need laiendaksid ka olulist Eestis täiesti välja arendamata ümberistumist rongidele. Muide, hommikul Võrust väljudes oleks Paluperas, Rõngus ja Viljandis peatuv bussiliin konkurentsitult kiireim võimalus võrukestel rongiga Tartusse ja Tallinnasse ning bussiga Pärnusse pääseda.

Võrust Otepääle saab juba aastaid kohale kiiremini jalgrattaga kui samal ajal bussiga startides. Otseühendusi lihtsalt pole. Juba aastaid.
Just selliste liinivõrgu puudustega peaks riik pidevalt tegelema. Siin laiub aastatepikkune tegemata töö. 6,5 miljoni euro eest aastas saaks sääraseid puuduolevaid liine ja väljumisi luua Eestis lausa kümneid.

Raha, mis kuluks näiteks Võru-Otepää-Viljandi või Tartu-Antsla regulaarseks doteerimiseks on täiesti marginaalne, tõenäoliselt piisaks mõnekümnest tuhandest eurost aastas. Ministeerium, mis neid karjuvaid probleeme ei tee nägemagi, kuid tahab samas paisata lennukilt 13 miljonit aastas peab olema kas pime, kurt või mõlemad korraga.

Mitte ainult maakondade vahelised, vaid ka maakonnaliinid tahaksid kohendamist. Parandada annaks aga nii väljumisaegu, sünkroniseeritust, liinimarsruute kui ühendusi maakondade piiril. Näitena võib tuua tänase Valga- ja Viljandimaa piiriala (ajalooline Lõuna-Viljandimaa), kus lähimaks ja suurimaks tõmbekeskuseks on Viljandi, liinid aga kulgevad maakonnapiirini, nii et vahekaugus eri maakonnaliinide vahel on üle 10 km. Otseühendust Viljandisse (ja teistpidi omakorda Valga suunal) seetõttu pole, kuigi küsimus ei ole rahas, vaid üksnes marsruudi muutmises. Ühenduste loomisest aga võidaksid kõik: kohalikud inimesed, vedajad ja riik tervikuna.

Ilmselt peaksid sääraste kohalike liinide puuduste ja probleemidega tegelema regionaalsed ühistranspordikeskused (maakonnaülesed), ent Eesti tavade kohaselt võib probleemiks kujuneda dialoogi puudumine, mistõttu ühistranspordikeskuste juurde tuleks luua avatud suhtlusplatvormid.