Vastukajad Lähis-Idas toimuvale erinevad varasematest. Kui siiani olid need teravalt polariseerunud (ühel pool araabia maad, Vene- ja Prantsusmaa ning “progressiivne lääne avalikkus”, teisel pool USA, Iisrael ja “sionistid”), siis praegu on arvamuste lahknevus märksa ähmasem.
Araabia maades oli lõhe juhtkonna ja avaliku arvamuse vahel vist suurem kui iial enne ning ähvardas käriseda. Kui rahvas on traditsiooniliselt Iisraeli-vaenulik, siis juhtkonnad pidasid vähemalt algul süüdlaseks Hisbollah’t. Põhjuseks on pakutud, et sunniitlikud Egiptus, Jordaania ja Saudi Araabia vaatavad viltu, et sunniitlik Süüria teeb Hisbollah’ abistamisel koostööd sˇiiitliku Iraaniga. See on asja üks külg. Usk on tähtis, aga tähtsam on veel muu, mille teenistuses on ka usk – see on võim. Araabia maad pelgavad, et Iraan tõuseb piirkondlikuks hegemooniks. Iraani ei salli ka USA, kes on paradoksaalselt nõrgestanud Iraaki kui Iraani ainsat konkurenti.
Kas süüdi võib olla rahvas?
Meenutuseks. Hisbollah loodi 1983. aastal (tuumikuks 2000 Iraani revolutsiooniarmee sõdurit Bekaa orus), et Iisraeli väed Lõuna-Liibanonist välja ajada. Kuus aastat tagasi tõmbuski Iisrael välja. Hisbollah pidi ühinema Liibanoni armeega, mis pidi kontrolli maa lõunaosas enda kätte võtma. Hisbollah ei ole aga laiali läinud. Vastupidi, ta kuulutab end kogu regiooni vabaduse eest võitlejaks.
Liibanonis on humanitaarkatastroof. Kolmveerand miljonit põgenikku. Riik on viis aastat arengus tagasi paisatud. See, nagu ka eraisikute hukkumine, on traagiline. Aga tekivad mõned kiuslikud küsimused. Hisbollah ei ole ju poolpõrandaalune salajõuk, kellega tavainimestel raske võidelda. Hisbollah on demokraatlikult (Liibanon on Lähis-Ida üks üliharvadest demo-
kraatiatest) parlamenti valitud kopsakas erakond (muide, Hisbollah tähendab “jumala parteid”). Hisbollah’l on sõjaline tiib Islami Vastupanuliikumine. Sarnaselt Hamasiga tegeleb Hisbollah sotsiaal- ja tervishoiuküsimustega, neil on telejaam al-Manar. Seega – riik riigis.
Muidugi tuleb möönda, et Liibanonis elab mitu kogukonda, kellest suurim on sˇiiitlikud muslimid. Ent faktiks jääb, et Hisbollah’ on võimule aidanud ebamäärane subjekt nimega rahvas. Kas rahvas võib kunagi süüdi olla? See oleks justkui tabu. Rahval on õigus, on meile sisendatud. Süüdi on keegi teine. Aga kui see rahvas on valinud etteotsa partei, kelle sihiks on avalikult naaberriigi ja rahva hävitamine, siis miks ei peaks nad taluma ka sellest johtuvaid näguripäevi? See käib muidugi veel rohkem Hamasi kohta. Kui näha-kuulda Beiruti tänavaküsitlusi, pidas vähemalt konflikti algul oluline osa elanikest Hisbollah’ juhti sˇeik Hassan Nasrallah’t enda kaitsjaks. (Muide, temas igatsetakse näha ka uut Nasserit.) Kahjuks saavad surma ka need, kes Hisbollah’t ei toeta.
Kellele kuulub maa?
Araabia fännide levinuim argument on, et asja tulevat vaadata laiemas kontekstis ja kõiges on süüdi Iisraeli okupatsioon. Mis okupatsioon? Minu meelest on see maa kunagi juutide oma olnud ja nad on sinna tagasi tulnud. Araablased on vahepealsed, kuigi väga pikaajalised asukad. Selle vastu kuuleb vahel väidet, et ka juudid pole olnud selle maa põliselanikud, et Abraham tuli kuskilt kõrbest. Tõsi. Kaananis, nagu seda maakohta kutsuti, elasid ees kaananlased ja perislased. Juudid jäid nendega kõrvuti elama. Kui juudid naasid aga Egiptuse vangipõlvest, elasid (Moosese viienda raamatu järgi) lisaks eelmainitutele samas ees veel hetiidid, girgaaslased, emorlased, hiivlased ja jebuuslased. Juudid ajasid nad jõuga minema. Jah, sel ajahetkel olid nad okupandid. Aga kahtlen väga, kas praegused Palestiina araablased suudavad tõestada õigusjärglust minema aetud rahvastega. Kui tuleks ükski jebuuslane ja esitaks nõude, mõtleksin ümber, aga nad on ammu tagasi sulatuskatlas.
Asi on põhimõtteline. Ajaloost on võimatu leida hetke, kus keegi ei oleks kuskil ees olnud. Seega tuleb kuhugi piir tõmmata ja öelda: siit alates hakkame arvestama. Küsimus on: kuhu piir tõmmata? Kui näiteks slaavi sˇovinist väidab, et Eesti on põline Vene ala, lähtub ta arvatavasti Uusikaupunki rahust. Eesti nihutab “aja alguse” tublisti ettepoole, muinasaega, kus me ei olnud kellegi omad. See on õnneks tuvastatav, mitte aegade hämarusse mattunud.
Kas sellega, et 2500 aastat tagasi olid juudid sunnitud minema diasporaasse, kadus nende moraalne õigus mahajäänud maale? Kui oled pikka aega kodust ära ja vahepeal tuleb keegi sisse, mis siis? Mina näen igatahes paralleele omanduse tagastamisega õigusjärgsetele omanikele, mille puhul ei tohi mõistagi tekitada uut ebaõiglust. Kahe sõduri vangistamine oli Iisraelile muidugi ajendiks, et Hisbollah’ga arveid õiendada. Seepärast ei taha Iisrael ka vaherahu, nagu nõuavad mitmed Euroopa riigid ja ÜRO. Sest siis Hisbollah aina kosuks, et rünnata Iisraeli ka tulevikus, millal ja kust soovib. Iisrael tahab Hisbollah’t tõsiselt kahjustada, aga see on osutunud sitkemaks vastaseks, kui Iisrael oletas.
Hisbollah, Hamas, al-Qaeda jt on üks punt. Sinna kuulub (vaikimisi) ka riike nagu Süüria. Nende kaugem eesmärk on üleilmse islamiriigi loomine. Kuigi aeg-ajalt sellest ametlikus retoorikas loobutakse, on see taktikaline manööver (umbes nagu omal ajal maailmarevolutsiooni teooria asendamine sotsialismi võiduga ühel maal). Loogiliselt ei saa see teisiti olla, armsad sufistid ja “mõõdukad” peavad kokkuvõttes taanduma karmi ja sallimatu usuviha ees.
Praegu toimuv on vesi Süüria veskile. Too pidi oma väed aasta eest Liibanonist ära viima, aga käepikendus Hisbollah jäi alles. Nüüd on Süüria neile smugeldanud 14 000 roostes, aga siiski lendavat n-ö katjuusˇat. Kuigi ametlikult tahab Süüria tagasi üksnes Golani kõrgendikku, on eesmärk hävitada Liibanoni liberaalne demokraatia ja asendada see islamiriigiga. (Muide, islamistid üritavad oma riiki luua ka Somaalia rusudele.)
Nukker on see, et maailmal näikse nappivat jõudu ja indu veel ühe kriisiga tegelda. Lääs (algul Euroopa, nüüd Ameerika) on näinud, et kui ta kuhugi heauskselt sekkub, lähevad asjad kokkuvõttes halvemaks. See peaks olema tõsiseks õppetunniks ka neokonservatiividele. Ehk mõtleb Ameerikas praegu mõnigi, et oleks olnud lihtsam diktaatoritega äri edasi ajada.
