Kuidagi veider on see kõik, toimuks nagu mingil teisel ajastul, mitte 21. sajandil. Muslimimaailm vihastab aeg-ajalt meile mõistetamatul põhjusel. (Praegune juhtum kuulub ühte ritta näiteks Salman Rushdie romaaniga “Saatanlikud värsid”). Mõistetamatu on just reageeringu absurdne ülemäärasus, ebamõistuslikkus. Oleme sellega vist harjunud. Aga ehk peaksime virguma, enne kui hilja?

Kõige laiemalt võttes on siin tegemist sõna ja teo vahekorra tähtsuse ähmastumisega. Meie ühiskonna üks aluseid on sõnavabadus, mis muuhulgas tähendab, et verbaalsele kriitikale vastatakse verbaalselt. Üldse on meile kurjad teod ohtlikumad kui kurjad sõnad. Muidugi pole see alati nii olnud, meenutagem kas või Euroopa ususõdasid. Ja meile siin on üsna lähedal aeg, mil valed sõnad võisid olla kuritegu. Näiteks kahtlemine partei juhtivas osas.

Ebanormaalselt kõrge autunne

Lääne inimesele on üldjuhul võõras ebanormaalselt kõrge autunne (ehkki omal ajal oli seda ka siinmail, näiteks rüütlikultuuris, hiljem sõjaväelaste duellides jm). Kuigi seda esineb, nt noortekampades või allilmas, ei loeta seda küpsuse tunnuseks. Sellepärast ei tule me selle pealegi, et pidevalt vabandust paluma. Soomlased vist küll ei nõudnud, et Chirac nende ees avalikult vabandaks, kui too oli nonde kulinaaria kohta halvasti öelnud.

Ja meie arvates võib kõike kritiseerida. Kui näiteks suurajatolla Sistani kritiseeriks inkvisitsiooni, siis ma ei tuleks uneski selle peale, et temalt avalikku vabandamist nõuda. Seevastu paistab, et islami kohta ei tohi mittemuslim absoluutselt ühtki arvustavat sõna öelda. Ometi oleks seda vaja kas või muslimite endi huvides. Pole ju saladus, et paljud inimesed peavad nende usku just nimelt vägivallale õhutavaks. Et seda muljet hajutada, peaks asjad selgeks rääkima.

Kahjuks pole siin ruumi teemasse pikalt süveneda. Koraani 9. peatükis on öeldud, et ebajumalakummardajaid tuleb tappa. Aga ühes teises kohas lisatakse, et kahetsevale uskmatule tuleb andestada, kuna jumala arm on suur. Aga mida tähendab kahetsev? Küsimusi on palju. Ning üldse, kas on olemas sellist asja nagu islam iseeneses? Asi on ju tõlgendustes. Kõiki “raamatu-uske” on väga palju ja erinevalt seletatud. Ka piibli eri osades on üksteisele vastukäivaid väiteid. Seda kõike tuleks aga lahti rääkida, selmet läänt hurjutada.

Seoses sellega ei saa jätta arvestamata tegusid, mis on tehtud uskude nimel. Kui bin Laden kutsub praegu islami nimel Vatikani ründama, siis kuidas saab loogiliselt mõtlev inimene järeldada, et islamis pole midagi, mis õhutaks vägivallale? (Muide, terroristid tsiteerivad koraani päris kindlalt valikuliselt.)

Mis viis on avalikust paavsti kujude põletamisest “parem”, et tõestada, et islam on rahureligioon? Juba on süüdatud kirikuid, tapetud nunn…

Polnud sõnaline õnnetus

Paavsti tsiteeritud kirjakoht pole tema enda mõte, vaid kuulub Bütsantsi keisrile. Aga miks ta siis tsiteerib säärast autorit? Igaüks, kes tajub muslimimaailma plahvatusohtlikkust, pidi ju mõistma, et see võib pahameelt põhjustada.

Raske uskuda, et endine kardinal Ratzinger, tõepoolest kõrgintellektuaal ja kogenud inimene, ei oleks seda ette näinud. Järelikult… ta võis teha seda meelega. Kuigi tal on vaadetelt oma eelkäijaga palju ühist, on ka erimeelsusi. Viimased puudutavad ka suhtumist islamisse. Johannes Paulus II oli oikumeeniline paavst, esimene, kes tõstis oma jala mosˇeesse. Benedictus XVI näib kartvat, et see vastutulek võib jääda ühepoolseks. Tema põhiline tingimus on vastastikkus. Uskudevaheliseks paremaks läbikäimiseks on vajalik avameelne vestlus, isegi kui see meelehärmi põhjustab. Ja kui muslimid tahavad oma usku läänes segamatult praktiseerida, peavad nad lubama usuvabadust ka oma riikides. (Lisaksin, et kui nad nõuavad enda juures BBC naisreporterilt juuste katmist, siis Euroopas peavad nad vähemasti aumõrvadest loobuma.) Või kus on vastastikkus, kui Saudi Araabias välja antud õpik käsib “tõelistel vahhabiitidest muslimitel” vihata kristlasi, juute ja mitte-vahhabiitidest muslimeid?

Püha isa lõi araks?

Ehk tahtis paavst näidata, et meilgi on sirget selga? Seda imelikum, miks ta nüüd vabandust palus ja veel mitu korda. Sest ükski paavst ei ole kunagi avalikult otsesõnu vabandanud. Kas püha isa lõi araks? See oleks küll kehvasti. Nähes, kuidas meilt kõik kätte saab, võib muslimiradikaalide isu ja häbematus aina suureneda. Muslimid põlgavad lääne inimest just sellepärast, et tollel ei ole enam nii vänget usku, mille pärast võiks noa haarata. Sallivus, mida meie peame oma tugevuseks, kangastub neile kui nõrkus.

Tundubki, et paavst võib kas või põlvili andeks paluda, radikaalsed muslimid sellest ei hooli. Kogu intsident ongi neile ehk võimalus viha lääne vastu edasi õhutada. See on vaimne terror lääne mõttelaadi vastu. Eriti absurdne, et kogu see värk käib kuulujutu tasandil. Need lärmakad vihased mehed (välimuselt nagu noored Peeter Volkonskid), keda näeme telerist, ei jälgi ju lääne pressi. Nad on lihtsalt kusagilt kuulnud, et neid olevat solvatud. Nad ei saa aru, et paavst ei räägi isegi mitte kõikide katoliiklaste, saati siis kõikide kristlaste nimel.

Praegu kostab läänest hääli, kas ei peaks ühendama read, vastama kindlameelselt. Näitama, et me ei hooli oma väärtustest vähem kui nemad. Sest vahel tundub, et letargia võtab läänes võimust. Ah, kusagil on mingid lärmajad, aga seni kuni nad meisse ei puutu… Seoses sellega võiks küsida, kas meie leebus ja kriitikale mittevastamine johtuvad ikka alati suurest sallivusest. Või on see ühelt poolt ükskõiksus igasuguse ideoloogia vastu, teisalt aga soov vältida kõike, mis segaks meie meeldivat rahulikku elu? Võib-olla sünnib meie südametes iga päev “väike München”, kus me põhimõtteil uinuda laseme? Vähesed tuletavad seda meelde, nagu tegi eelmisel reedel surnud vapper naisautor Oriana Fallaci.