Link kopeeritud!

MIHKEL MUTT: Vallutajad, koostöölised, parteilased

 (243)

Kui Marsi elanik külastaks Eestit ja näeks riigi praegust juhtkonda, tunduks talle, et käimas on restauratsioon

Ühe mõõduga mõõtmine on enamasti kirvetöö. Üleskutse kõik komparteilased ahju ajada väljendab sama vaimutaset kui näiteks “kõik neegrid on laisad” või “punapead petavad”. Kas peaksime ka väitma, et kõik baltisakslased olid vereimejad? Iga kultuurilugu tundev inimene teab, et ka sakste seas oli mitmesugust rahvast.

Komparteisse kuulunute tegevust peaks hindama isikuti. Seda raskendab suurenev ajaline distants ja kriteeriumide ähmasus. Siiski on vähemalt mõned tervemõistuslikud põhimõtted olemas.

Oma sõnul tahtsid komparteilased aidata Eesti elul kõige kiuste säilida ja edeneda. Sel juhul tulekski nende tegevust vaagida selle põhjal, kui ennastohverdavalt nad selle nimel tegutsesid. Täpsemalt: kui lähedale nad julgesid minna “piirile”? Piiri ületamine tähendanuks liigjulguse pärast vallandamist või koguni hävitamist. (Teatud juhtudel oli aga koguni mõeldav piiride avardamine, piltlikult öeldes parteile selle enda õpetusega lajatamine.) Enamasti tähendas mittepelgamine siiski parteisse kuulumist üksnes vormiliselt ja ignoreerimist oma tegemistes. Oli neid, kes alalhoidlikena säilitasid paraja distantsi, s.t “jätsid käe ette panemata”, kui see oli ohutu, aga ei riskinud ka. Ning oli aktiviste, kes teenisid karjääri huvides ustavamalt kui peremehed nõudsid. Ja nagu ikka, ahvatles igasugune korporatiivne tegevus kõikvõimalike kompleksidega inimesi, kes said niiviisi oma alaväärsust ületada.

Rahvuskommunistid

Teine kriteerium on see, kui palju keegi kasutas oma positsiooni isikliku heaolu tõstmiseks. Oli neid, kes elasid mõõdukalt ja pidasid partei kulul privileegide ohtrat kasutamist moraalituks. Ja oli vastupidiseid näiteid. Muidugi kipuvad moraalsuse piirid asjaosaliste teadvuses paisuma.

Teadvuse deformeerumine oli muidugi üldine ja paratamatu, samas isikuti siiski väga erinev. See puudutab ka ülalmainitud piirile lähenemist. Kollaborantide igihaljas eneseõigustus on: kui mina ei oleks siin, siis oleks keegi teine, kes oleks võib-olla veel suurem siga, tühjaks ei jääks mu tool niikuinii. See on aga kaheldava väärtusega argument, sest keegi ei tea, kui halb võiks kõige halvem olla. (Pigem oleks tulnud mõelda: ega mu koha peale ei võiks tulla keegi, kes Eesti asja minust veel paremini ajaks?) Või äkki oleks tool siiski tühjaks jäänud? Mida oleks Moskva teinud, kui ükski eesti soost inimene poleks enam parteisse astunud? Esimesel venestamisajal toodi Tartu ülikooli vene õppejõude ja võimaldati vene seminaristidel lihtkorras tudengiks saada. Aga nad ei moodustanud enamust. Vene politrukkide avalik import ei oleks ühtinud Kremli dogmaatikaga.

Minu etteheide EKP-le pole mitte selle olemasolu. Kollaboratsioon on nii universaalne nähtus, et oleks hämmastav, kui seda poleks esinenud rahva puhul, kes pole omal maal 700 aastat peremees olnud.

Ma heidan ette hoopis seda, et tõeliselt rahvusmeelseid kommuniste oli nende 100 000 hulgas nii vähe ja nendegi julgus jäi enamasti poolele teele. Kuigi tagantjärele on julgeid palju. Aga nad räägivad ju sellest, mida ehk mõtlesid, mitte sellest, mida korda saatsid või saatmata jätsid.

Palju rohkem oli neid, kellele partei tähendas eliitpoode, välisreise ja paremat arstiabi. Eesti komparteilaste enamik oli samasugune nagu eesti rahvas tervikuna, s.t ettevaatlik ja individualistlik. Iga rahvas väärib oma komparteid. Teiselt poolt on ka rahva silmis paljugi suhteline. Kui küüditamiste traagika enam ei kordunud, hakati rahvuskommunisti hellitleva tiitliga õnnistama inimesi, kelle ainus teene seisnes selles, et nad liiga aktiivselt tõprad ei olnud.

Samas ei saa jätta märkimata, et enamasti on peetud lugu nendest, kes mängult vaenlase poole läksid, et selle kaudu omadele kasu tuua. Meil ei taheta seda võimalust isegi mitte aprioorselt arvesse võtta. See osutab rahvuslikule masohhismile. Ometi on parteilasi, kelle teened Eesti ees on suured. (Korralike inimestena on enamik neist vait.)

Hobusedki naeravad

Loe veel

Olen valmis uskuma, et kogu see parteivärk ajas ka paljud partei liikmed oksele. Kindlasti unistasid paljud neist humaansemast ühiskonnast – kes inimnäoga sotsialismist, kes suuremast rahvuslikust autonoomiast. Kindlasti oli paljudel kolhoosiesimeestel jt tootmisjuhtidel loomuldasa kalduvus tegutseda tõhusalt, eestlasliku korralikkusega, rumalaid ettekirjutusi võimaluse piires eirata, oma alluvate eest hoolt kanda jne. See on üldinimlik ja usutav. Aga et parteisse kuulumine oli vabamüürlik salaplaan Eesti Vabariigi taastamiseks – no kuulge, härrased! See ajab hobusedki naerma. End niimoodi tagantjärele enesepettuste ja väärkujutluste võrku ahvatleda ka ei tasu. Aga just see soov on tunda mõne viimase aja sõnavõtu taga.

Rahvuslik leppimine on aja küsimus. Praegu on see aeg kahjuks pikenenud. Põhjuseks on mõnede isikute upsakus, läbematus, enesekindlus ja lihtsalt rumalus. See on nende endi süü, et nad seda teemat näppima on hakanud. Sellega on nad vanad haavad lahti kratsinud. Tahaks neile nõu anda, kuigi see on hiljaks jäänud: hoidke madalat profiili, siis on kõik õnnelikumad.

Parteiteema tuleks selgeks rääkida ilma üldistuste ja hüüd-lauseteta, väljaspool päevapoliitikat. Imestan, kui pinnapealselt on seda kajastatud eesti kirjanduses ja kunstis. Jääb mulje, nagu poleks siin mingit probleemi olnudki. Aga oli siiski. Üks mu hea tuttav ütles 70-ndatel, et igal ajastul on oma “Hamleti küsimus” ning et toona oli selleks: “Kas astuda või mitte?”

Veel mõned märkused. Eestlastel on topeltstandardid. Keegi ei häbista seda, kelle esivanem oli kubjas või kilter, sisuliselt sabarakk. Samas jätab vasakpoolsesse parteisse kuulunud lapsevanem järeltulijatele “märgi külge”. Ma muidugi mõistan, et kolonisaatoritel on vahe. On kahekordselt vastumeelne, kui sind okupeerib keegi, kes on sinust arengult maas. See suhtumine laieneb nendega koos töötanud eestlastele. Ent siiski...

Mõnest kirjutisest on läbi vilksanud, nagu oleks parteisse kuulunud päratu hulk loomeinimesi. Muidugi oli parteilasi igas liidus, küll juhtivatel kohtadel ja ka muidu. Ja nende loomingu taseme ja kuuluvuse vahel pole sõltuvust. Ent enamik headest ja väga headest kunstnikest, näitlejatest, arhitektidest jne sinna ei kuulunud. Nii väita on intrigaanlik häma.

Kui Marsi elanik külastaks Eestit ja näeks riigi praegust juhtkonda, tunduks talle, et käimas on restauratsioon.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare