MIHKEL RAUD: Juhan Kivirähki personaalküsimus
Kari purjus kaake röögib kaupluste aknaid sisse tagudes, et kõik selles öiselt kaitsetus linnas kuulub neile. Me oleme õigustatult turris ja asume kaitsele. Mis see on, mida me kaitseme? Meie eneseteadvus? Territoorium? On see eestlus, mille kontseptsioone näib olevat sama palju kui tema kandjaid? On see õigus tõesele ajaloole? On see ehk ka mingi üldisem väärtussüsteem, kus igaühe õigus “karistamist“ ja üldrahvalikku kättemaksu kartmata oma arvamust avaldada asub olulisel kohal?
Ma ei pruugi olla nõus päris kõigega, mida kirjutas Juhan Kivirähk oma nüüdseks kurikuulsaks saanud arvamusloos (Eesti Päevaleht 30.04). Pärast veenmist võin nõustuda sellegagi, et tema artikli ajastus ei pruukinud olla parim võimalik. Ent Kivirähki personaalküsimuse elav arutelu, mille algatasid möödunud nädalal riigikogu infotunnis sotsioloogi töölt vallandamist nõudnud Igor Gräzin ja end varem pigem liberaalse seltskonnana positsiooninud roheliste liider Marek Strandberg, on paradoksaalsel kombel just täpselt see, mis juhtub valitsuse kritiseerijaga Venemaal. Seal lastakse Kivirähki taoline arvamusliider “ebapatriootliku“ käitumise pärast pikemalt arutamata töölt lahti. Või põrutab rõugearmiline “spetsialist“ talle üheksa grammi tina meelekohta.
Õigus midagi arvata on tsiviliseeritud Euroopa riigis vääramatu. Ka midagi küsitavat arvata.
Ajaleht, mille praegune vastutav väljaandja lintsˇis Vene okupatsiooni ajal Lagle Parekit Nõukogude-vastase tegevuse eest, üllitab praegu marurahvuslikult hüsteerilisi ja varjamatult rahvastevahelist vaenu õhutavaid juhtkirju. Mulle need ei meeldi, kuid nende ilmumine on vabas ja demokraatlikus ühiskonnas võimalik. Nii nagu on võimalik eesti keele instituudi direktori Urmas Sutropi arvamus, et kaheteistkümne professori ühisavaldus oli ebapatriootlik “häälekas alistumise nõudmine“.
Arvamuste vabadus
Pärast New Yorgi 2001. aasta septembrirünnakuid räägiti palju sellest, kuidas terroristide siht on hävitada ameerikalik eluviis koos selle juurde kuuluvate vabaduste ja väärtustega. Kinnitati, et see ei lähe Osama bin Ladeni meestel läbi. Ja asuti seejärel neidsamu vabadusi ja väärtusi ummisjalu riiklikult piirama ja lammutama. Kremli eesmärk on muuta demokraatlik Eesti ebademokraatlikuks, käänata isepäine väikeriik tagasi oblastiks, kus valitsuse kritiseerimisele järgneb jõuline, otsustav ja karm karistus. Paremini kui jõuk marodööre või käputäis Interrinde veterane saame selle eesmärgi täitmisega hakkama meie ise. Kui inimesi hakatakse nende arvamuse pärast töölt vabastama või mõnel muul moel taga kiusama, võib euroopalikud väärtused, mida Eestis justkui oluliseks peetakse, kanalisatsioonitorust alla lasta. Väga võimalik, et see ongi juba juhtunud.
