Päevil, mil Nõukogude okupatsiooni ajal Eestit kollitanud haritlasviha tõstab taas uue raevuga pead ning Jaak Aaviksood ja Mart Laari (sic!) huvitab siinse kultuurieliidi arvamus sama palju, kui see huvitas omal ajal Karl Vainot ja Rein Ristlaant, võib nii mõnelgi õrna hingega intellektuaalil järjekordne emigratsiooniplaan tekkida. Mitte et temast siin keegi puudust tundma hakkaks. Ja just selle pärast eriti.

Mastaapse eneseväljenduse piiramise perspektiiv tundub 21. sajandi Eestis küll üsna ebatõenäoline, ent vaevalt et purkis….jate pidevast viginast kurnatud maksumaksja barrikaadidele viskuks, kui poliitiliselt kahtlast kunsti peakski hakatama isoleerima.

No ja mida sa hing siis muud peale hakkad, kui lööd easyJet.comi saidil krediitkaardi numbri selleks ettenähtud lahtrisse. Paraku on ajalugu näidanud, et keskmine kunstnik kaotab loomingulises asüülis varem või hiljem jalgealuse ning kõik suure kibedusega kodumaalt põgenenud “ikoonid” on siia lõpuks ikkagi tagasi jõudnud. Seetõttu paistab kõige mugavam variant olevat selline Eri Klasi oma sarnane – suurema osa aastast seikled mööda ilma ringi ning kodus oled täpselt nii kaua, et asi ei jõua üleliia umbseks ega jälgiks kiskuda.

Nii tapakski partei ja valitsus Eesti kultuuri eksporti senisest tähelepanuväärselt rohkem investeerides kaks kärbest ühe hoobiga. Ühelt poolt täidetaks justkui põhiseaduses fikseeritud eesti keele ja kultuuri hoidmise funktsiooni, teiselt poolt vabanetaks tülgastava takjana Eesti rahva tagumikus rippuva intelligentsi ebapatriootlikust soigumisest.

Barcelonas on kogu linn modernseid monumente paksult täis, imetlegugi neid siis seal! Või veelgi parem – püstitagu mõni juurde! Saame Ansipi avamisele lennutada – Eesti moodsa arhitektuuri pikkadest traditsioonidest ja soodsast loomekliimast kõnelema.

Vabatahtlik minek

Paraku on Barcelona – Londonist või Berliinist rääkimata – kultuuriimmigrante paksult täis, suurema osa põgenemispõhjused on oluliselt kaalukamad kui 1930. aastatesse naasta üritav rahvuslik-romantiline valitsuskoalitsioon kodumaal. Aga neoliberaalid on tublile eestlasele peaaegu viisteist aastat seletanud, et see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Ning seletanud sedagi, et konkurents on moodsa maailma alus.

Aeg on siirduda sõnadelt tegudele, härrased! Paarkümmend milli Eesti kultuuriatašeedele igasse Euroopa suurlinna juurde!  Briti Nõukogu tüüpi organisatsioon kibekähku püsti! Popmuusika ekspordi ameti peahoone ehitamiseks kopp mulda! Loovintelligentsi küüditamine alaku!

Ma usun, et seekord lastakse ennast vabatahtlikult vagunisse lükata.