MIHKEL RAUD: Lendava kinga retoorika
USA president on pressikonverentsil kingarünnaku ohvriks langenud ja põhjaliku turvakontrolli edukalt läbinud kohaliku ajakirjaniku käest kuulnud, et ta on koer.
Juba järgmisel päeval kajab maailm vastu nagu Suur kanjon käesoleva sajandi suurima poliitilise vea arhitekti kodumaal. „Kõnealust kinga tuleks eksponeerida muuseumis kui kõigi iraaklaste nimel kõnelevat raketti,” kirjutab Arabian Businessi veebileht. California ülikooli professor Asad Abu Khalil on sama meelt: „Lendav king kõneleb araabia maailma hinnangutest rohkem kui kõik need tänavademonstratsioonidel nähtud nukud, keda Bushi Lähis-Ida visiitide ajal põletatakse.” Teherani raadio saatejuht pöördub oma kuulajate poole: „Palun kuulake uuesti – see on hääl, mida tegi Bushi peaaegu tabanud king vastu seina lennates” ning saadab eetrisse defineerimatu mütsatuse. Muntazer al-Zaidi – mees, kes ründas planeedi vägevaimat meest omal lapsikul moel, jalast rebitud kingaga – on ühtäkki kangelane selles maailma osas, kus jalanõudega tõepoolest vaid nurjatuid loomi loobitakse.
Eks jalatsid ole poliitilises retoorikas varemgi kasutusel olnud. Ühe hirmuriigi liider tagus kunagi ÜRO-s esinedes kingaga vastu kõnepulti ja tagantjärele on see vaata et ainus fakt, mis tolle selliga seoses meelde tuleb. Mida Stalini järel NLKP liidriks tõusnud onu Nikita sealjuures maailmale öelda tahtis, on ajaloo lõputuis interpreteeringuis kuidagi ähmastunud.
Kaklusega südamesse
Aga nalja sai toona nabani. Peabki saama. Ajal, mil „mitte minu hääl pole nõrgemaks jäänud, vaid müra on ümberringi valjemaks muutunud”, kui geenius Frank Zappa sõnu kasutada, tuleb end kuuldavaks tegemisel ebatraditsiooniliste meetodite juurde naasta. Number 10 suurusega king on neist vaid üks mõeldav. Ning kui Eestis räägitakse rahva vähesest huvist poliitiliste protsesside, näiteks seadusloome vastu, siis saab selles süüdistada vaid seaduseloojaid endid.
Natuke rohkem särtsu akadeemiliselt igavasse keskustellu, ja riigikogu istungite teleülekannete reitingud sööstavad kosmosesse. Pole vähimatki kahtlust, et lendavate saabaste ja veriste käsikähmluste õhkkonnas toimuvad arutelud toovad meie igapäevaelust kadunud ühiskondlikud protsessid tagasi sinna, kus demokraatlikus maailmas on nende koht. Ning see on teadagi rahva süda.
Mõni mees on ju natuke proovinud ka. Nii võis Janno Reiljan aeg-ajalt mõnd kolleegi riigikogu saalis „kuradi idioodiks” sõimata. Aga sellest on vähe. Verbaalne kisma on muidugi parem kui mitte midagi, ent vana hea füüsilise vägivalla vastu ei saa miski. Päris tõsiselt. Me tahame kannatusi. Me tahame näha, kuidas armastatud seaduseloojad meie makstud palga eest ka natuke vaeva näevad. Nuppu vajutada oskab igaüks. Kinga lahti siduda ja seejärel kõnepuldis hämava oraatori suunas lennutada aga ainult Muntazer al-Zaidi kaliibriga elukunstnik.