Link kopeeritud!

MIHKEL RAUD: Mäng liikluses: kes jääb ellu?

 (14)

Algaja mootorrattur vahib juhuslikult tänaval mööduvat tsiklit nagu patsient Anatoli Kašpirovski terviseseansil. Ma seisin keset Rooma südalinna ootamatult tsiviliseeritud liiklust ega saanud mööduvatelt mootorratastelt silmi.

Itaallaste jalge vahel kroomi välgutavatest kaherattalistest iludustest rohkem röövis mu tähelepanu lõunaeurooplaste kaitseriietus. Täpsemalt selle igasugune puudumine.

Mulle rääkis juba esimeses motikatunnis sõiduõpetaja, et ilma tihkelt ümber kere pressiva turvaskafandrita pole inimesel tsikli selga asja. Ja ometi tuiskasid makaronisõpradest biker’id mitmesse ja mitmesse ritta lahterdatud Rooma peatänavatel ilma igasuguse kaitsevormita, kui ehk kiiver välja arvata. Lühikesed püksid, hooletult tuules lehvivad T-särgid ning varba otsas tilpnevad plätud moodustasid sealsete tsiklimeeste ainsa garderoobi.

Selge – Eestis vohav turvariietuse fetiš on põlvekaitsmete ja mootorratturikinnaste müüjate agressiivse lobi tulemus, jõudsin ma hämmeldunult möödatulistavaid itaallasi vaadates kiiresti põhjapanevale järeldusele. Koju jõudes sikutasin ma uuest moest vaimustunult lühikesed püksid välja ning asusin kodulinnas tsikliga ringi tiirutama. Saab keerulise liiklusega Roomas, saab ka Tallinnas. Ei saanud.

Esimesel ringteel otsustas liikluskorraldust ignoreeriv neljarattaline mu ära tappa, hakates ootamatult vasakule vajuma, kuigi tema sõidurajalt tohtis ringist ainult paremale välja keerata. Liiklusmärkide järgi vähemalt. Aga neil ei ole Tallinnas muidugi juba ammu mitte mingisugust tähendust. Eriti ringteedel toimub liiklus aastatega väljakujunenud “kokkuleppe” järgi ja ise oled loll, kui selle “kokkuleppe” kõiki detaile ei tunne.

Samal teemal:

Kokkulepped kuradile

Ainus võimalus Euroopa Liidu ühe pealinna tänavail suremust radikaalselt vähendada on too juhtidevaheline “kokkulepe”, mille loogika keeldub tihtilugu inimmõistusele allumast, asumisele saata. Kõlab peaaegu natsionaalsotsialistlikult, ent miski muu ilmselt ei aita. Me pole üksteise peale valjuhäälselt röökivad, ent ometi kaaskodanikke väga arvestavad itaallased, et liikluses endale armsalt liberaalseid kokkuleppeid võimaldada.

Me oleme individualistid ja kolmeliitrise mootoriga autos ringi kihutades õnnestub meil ellu jääda üksnes siis, kui meilt inimõigused ära võetakse. Liikluses tähendab see eeskirjade absoluutset ülimust. Ega paljud meist neid teadlikult riku. Me pole nendega lihtsalt kursis. Me ei tea, et ühesuunalise tee lõpus tohib vasakpööret sooritada ainult tee vasakust äärest või et asulavälisel teel pole kena niisama heast peast teisel sõidurajal viiekümnega vurades üldist liiklusvoogu segada. Suur osa siinsetest juhilubadest on väljastatud kurat teab mitukümmend aastat tagasi ning vahepeal on elu tundmatuseni muutunud. Võib-olla peaks liiklusteooriaeksami iga viie aasta tagant kõigile kohustuslikuks muutma? Tülikas ja stressirohke, kuid selline see elu on, eriti liikluseeskirja mittetundvate inimestega Tallinnas survival-mängu “Kes jääb ellu?” mängides.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare