Link kopeeritud!

MIHKEL RAUD: Poliitilistel põhjustel puutumatu

 (63)

Tahan parteisse. Ma pole veel otsustanud, millisesse. Aga parteisse pean ma saama. Sest mulle meeldib igavene noorus.

Oma rahvaga mul meeldib olla koos. Ja mis kõige peamine: mulle ei meeldi trellid. Mitte et need mind ähvardaksid, aga kunagi ei või ette teada. Tark inimene aimas, et majanduskriis on pöörase tempoga kurat teab mis suunas areneva majandusega maailmas vältimatu. Ja nüüd teab tark, et keerulisim ülesanne on kesk saavutatud edu ja sellest tulenevat väärtusteskeemi oma elustandardit revideerima asuda. Raha muutvat inimest ja palju raha muutvat suurt inimest. Ka suur ini­mene vajab kaitset. Kadedate, kelle teise eest. Partei on immuunsüsteem, mida ei ähvarda ükski Aafrikast pärit haigus ega õppealajuhataja kombel selgitusi nõudev ajakirjanik ootamatus telefonikõnes. Partei on ainus jätkusuutlik süsteem ettearvamatu hooga muutuvas tõmbetuules.    

Ühel imelisel päeval istun ma ehk mõnes pealtnäha süütu funktsiooniga komisjonis. Näiteks sellises, mis peab Tallinna linna raha kõigi siin tegutsevate kultuuriorganisatsioonide vahel laiali jagama. Armeenia kultuuriselts saab 15-aastaseks ning sünnipäevapeo dekoratsioonide ja tikuvõileibade jaoks kulub kümme tonni. Pole probleemi, leiame. Midagi jääb kindlasti lastekoorile, kes tahab Ameerika ringreisile sõita, ja mõnisada kilo jagub ka kahele blogijale, kes on otsustanud raamatu kirjutada. Aga päris kõigile ei jagu. Ja siis pean mina otsustama, kes saab ja kes mitte. Mulle helistab tuntud dirigent ja räägib nõudlikul toonil, et tema sõbranna juhitav harrastusteater võiks taotletud pool milli ju saada küll, eks ole? Mõne minuti pärast on teisel pool telefonitoru peaaegu hüsteeriliselt nuttev endine poplaulja, kelle tütar vajab viiuli­õpinguiks ühes Euroopa pealinnas täpselt sama suurt summat. Aga tema toon pole nii veenev. Plekk läheb rahvateatrile.

Poliitiline puudutus

Ma tean, millest räägin. Sest kunagi olen ma endale tänase päevani lõpuni selgusetutel asjaoludel sellises komisjonis istunud ja selliseid telefonikõnesid saanud. Raha toona ei pakutud. Ent pakkumise eest pole kaitstud keegi. Vastu võtmata jätavad ainult lollid. Või siis need, keda ülejäänud ühiskond lolliks peab. Võtan minagi. Kus ma pääsen. Viimane lollgi tahab ju targaks saada. Aga siis olen ma juba parteis. Kui kiuslik reporter või kaitsepolitseinik mind tüütama asub, saan ma rahulikult naeratades „poliitilistest põhjustest” rääkida. Ma olen puutumatu, sest iga puudutus on nüüdsest „poliitiline”.

Rünnak minu vastu on rünnak minu partei vastu, väärtuste vastu, mida minu partei esindab, rünnak minu valijate vastu. Ühel päeval olen ma nii neetult immuunne, et kui juhe lõplikult kokku jookseb ja ma CNN-ist nähtud uudislõigu inspiratsioonituules juhuslikult ette jäänud lasteaias automaadi söögituppa tühjendan, leidub sadu tuhandeid inimesi, kes seepeale leiavad, et ju olid lapsed oma karistuse ära teeninud. Mõni on sellise puutumatuseni juba jõudnud. Mis sest, et me ei ela Serbias. Või äkki elame?

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare