Link kopeeritud!

MIHKEL RAUD: Vanad head asjad

 (5)

MIHKEL RAUD: Vanad head asjad
----

Üldi­selt ar­va­tak­se, et tõsi­ne ro­ki­mees va­ba­taht­li­kult en­ne kel­la nel­ja pä­rastlõunal en­nast voo­dist väl­ja ei vin­na.

Ta jõurab eel­mi­sel õhtul ku­sa­gil õlle­kas sel­le sul­ge­mi­se­ni ja kuu­lab seejä­rel ko­dus esi­mes­te päi­ke­se­kiir­te saa­bu­mi­se­ni Led Zep­pe­li­ni.

Ei­le käis aga Tal­lin­na vin­gei­mas klu­bis Tap­per vil­gas te­ge­vus ju­ba keskp­äe­val. Pik­ka­de juus­te ja ära­se­le­ta­tud sil­ma­de­ga kol­lid ko­gu­ne­sid jär­je­kord­se­le Plaa­dim­äe rein­kar­nee­ri­mi­se üri­tu­se­le ehk müüsid, va­he­ta­sid ja ost­sid plaa­te. Täp­selt nii, na­gu nad te­gid viis­teist aas­tat ta­ga­si Har­jum­äel. Ja plaa­ti­de all ei pea too elun­äi­nud selts­kond sil­mas tas­kus­se mah­tu­vaid ja aas­ta­te­ga viim­se­gi isi­kupä­ra mi­ne­ta­nud CD-sid, vaid for­maa­ti (na­gu neil päe­vil öel­da ar­mas­ta­tak­se), mis on kõigi­le ajap­roo­vi­de­le vap­ralt vas­tu pan­nud. Just, plaa­ti­deks peab suur hulk me­lo­maa­ne – nii siin kui ka mu­jal maail­mas – ik­ka veel noid ra­gi­se­vaid ja tu­hat kor­da kuu­la­tud vinüüle.

Vinüülp­laat on na­gu Tal­lin­na va­na­lin­na kor­ter. Ku­na­gi­sed oma­ni­kud va­he­ta­sid sel­le mood­sa aja tuul­tes kõigi mu­ga­vus­te­ga Õism­äe kor­te­ri ehk CD-plaa­di vas­tu. Pal­jud on ko­li­nud eda­si buu­mi ajal kii­ru­ga püsti lüka­tud põllu­peal­se­tes­se oma ma­ja­des­se ehk kon­ver­tee­ri­nud CD-d mah­la­tu­teks MP3-fai­li­deks. Nüüd ki­sub hing ta­ga­si va­na­lin­na, ent hin­nad on ju­ba hoo­pis tei­sed.

Loe veel

Te­ge­li­kult sümbo­li­see­rib jõuli­selt ta­ga­si tu­lev vinüülp­laat mi­da­gi laie­mat kui ra­gi­sev Deep Purp­le’i „Mac­hi­ne Hea­d” või ku­sa­gil an­tik­va­riaa­dis mõni kuu ta­ga­si viie kroo­ni eest os­te­tud Col­la­ge’i vinüülsin­gel, mil­le tu­ru-väär­tus on prae­gu vä­he­malt kuuskümmend kor­da suu­rem. Suur hulk ini­me­si on nõnda­ni­me­ta­tud se­cond hand-kraa­mist ela­nud ju­ba mõnda ae­ga, et mit­te öel­da ter­ve elu. Ras­kel ajal – sel­li­sel, mil­le hil­ju­ti­sest saa­bu­mi­sest kir­ju­tab prae­gu aja­leht ja rää­gib raa­dio – muu­tu­vad ka­su­ta­tud ja va­nad as­jad aga isuä­ra­ta­vaks ju­ba tä­he­le­pa­nuväär­selt suu­re­ma­le rin­gi­le. Mis on te­ge­li­kult to­re. Se­da enam, et krii­ti­li­se pil­gu­ga omaen­da ma­ja­pi­da­mi­ses in­ven­tuu­ri te­hes võib täies­ti oo­ta­ma­tult avas­ta­da, et as­jad (sel­le sõna kõige laie­mas tä­hen­du­ses, toit ehk väl­ja ar­va­ta) on sul te­ge­li­kult kõik ole­mas. Ja mis vaat et olu­li­sim: va­na asi on te­ge­li­kult cool. Pal­ju coo­l’im kui uus.

Hing voodri vahel

Loo­mu­li­kult võib jutt mööb­list, mil­lel on „o­ma jutt rää­ki­da”, või la­lin päe­vin­äi­nud ka­su­kast, mil­lel ku­na­gi­se oma­ni­ku „hing vood­ri va­hel eda­si ela­b”, ba­naal­se­na tun­du­da. Sel­li­se­na, mi­da su­va­li­sel va­ba­va­ra­tu­rul kuu­la­tes ta­had piin­lik­ku­sest sil­mad ma­ha lüüa. Ent kaup­me­he asi on rää­ki­da se­da, mi­da ta ar­vab ost­jat kuul­da taht­vat. On lä­he­ma aja küsi­mus, mil­lal eso­tee­ri­li­ne sõna­va­ra kir­bu­tu­rult kaob ja küüni­li­ne usk­ma­tu võib näost pu­na­seks tõmbu­ma­ta oma pii­ri­tu­se­lam­bi ja kap­saks loe­tud Ju­han Jai­gi ton­di­jut­tu­de raa­ma­tu ära os­ta.

Kui vii­ma­se aja­ni koos­nes tei­se rin­gi kau­pa­de fän­nik­lu­bi „oma ju­tu” ja „vood­ri va­hel ela­va hin­ge” ot­si­ja­test, siis ka­pi­ta­lis­mijärg­sel ajal naa­seb juur­te juur­de ka pan­ga­tel­ler. Ja kui juu­red vä­ga po­piks peak­sid muu­tu­ma, naa­seb nen­de juur­de ka suu­re et­tevõtte di­rek­tor. Lol­liks jää­mi­se oh­tu ei ole. Pä­ris au­salt. Sest va­na on in ja uus on out. Igas mõttes.

Võida reis Toscanasse Arvamus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare