MIHKEL RAUD: Veerpalu ja Šmigun oma liistude juurde?

Iivi Masso kirjutas eelmisel esmaspäeval Eesti Päevalehes George W. Bushi demoniseerimisest ning kuigi mitmetele tema Euroopa intellektuaalide suunas näppu viibutavatele seisukohtadele on jõutud juba vastu vaielda, on politoloogi küsimuses (mis siis, kui Bushil on kõigist tema puudustest ja vigadest hoolimata mõnes asjas õigus – kas või kogemata?) tubli annus kibedat tõtt.

Ja nagu ikka, on maailmapoliitilised seosed selgi korral Eesti mõõtkavasse kohandatavad.

Viimastel nädalatel Edgar Savisaare jõulukaardi asjaolude väljaselgitamiseks alustatud “juurdlus” on klassikaline näide sellest, kuidas laps koos pesuveega välja visatakse. Üks kunagine riigikogu liige ütles mulle aastaid tagasi, et Ninasarviku edukaks seljatamiseks tuleb kasutada Ninasarviku meetodeid. See riigikogu liige on praeguseks aktiivsest poliitikast eemaldunud. Ninasarvik valmistub aga märtsis taas megatulemust tegema.

Siinkohal pean ma ilmselt alandlikult teatama, et Keskerakond ning selle ninamees meeldivad mulle täpselt sama vähe – ehk isegi vähem – kui tema poliitilistele vastastele. Kuid just see, et ma pean igal sammul afisˇeerima antipaatiat Keskerakonna vastu, kõneleb demokraatia ohtudest oluliselt rohkem kui mõne linnavoliniku segased kinnisvaratehingud või nähtava südametunnistuseta ärimehe “toredad sulitembud”.

Paralleel presidendivalimistega

Julgusest oma maailmavaatelisi seisukohti midagi või kedagi kartmata tunnistada kujunes president Toomas Hendrik Ilvese valimiskampaania üks olulisi sõnumeid. Ja kuniks Keskerakonda kuritegelikuks organisatsiooniks pole kuulutatud, kehtib tolles sõnumis väärtustatud privileeg ka inimeste suhtes, kes ühel või teisel põhjusel näevad Savisaares oma messiat. See, kuidas Andrus Veerpalu ja Kristina Šmiguni esindajad peavad silmi maha lüües meediale “aru andma”, mis asjaoludel armastatud suusatajad majandusministriga ühele pildile sattusid, meenutab Villu Reiljani kuulsat “liistude juurde jäämise” juttu.

Üht vana ütlust parafraseerides: Keskerakond on nagu kokaiin, mida kõik usinalt kasutavad, ent keegi ei julge seda tunnistada. Ma ei suuda aru saada, miks ei või nimekad sportlased Savisaare kampaanias osaleda, kui nad tema poliitikat toetavad. Äkki nad usuvad, et Keskerakonna võimul püsimine on Eesti spordi arenguks hädavajalik? Miks peavad nad seda häbenema?

Arvatakse, et George W. Bushi tõi teist korda võimule Michael Moore’i propagandafilm “Fahrenheit 9/11”. Kui viimaste siinsete presidendivalimiste aegu valminud “Arnold Rüütel. Lõpetamata lause” natukenegi rohkem kõlapinda oleks saanud, võinuks üks teine mees Inglise kuningannaga Raekoja platsil kontserdil käia. Mida ebademokraatlikumaks muutub “demokraatia vaenlastega” peetav sõda, seda suurema tõenäosusega nad võimule tulevad. Nii Ameerika Ühendriikides, Iraagis ja Eestis kui ka mujal maailmas. Näib, et Savisaar loobib jõulukaardilaadseid konkse meelega konnatiiki. Ning loomulikult ei jäta meedia neid nüri järjekindlusega aplalt alla neelamata.