MIHKEL RAUD: Võõrtööjõu sissetoomist tuleb alustada kokkadest
Selle viimase all ei tule armutu õgardi puhul mõista tervisliku toitumisena tuntud vaheldusrikkust – vitamiinirohke maltsa ning hääldamatute nimedega puuviljade snobistlikku näksimist –, vaid maailma eri piirkondadest pärinevate söökide võimalikult laialdast tarbimist. Nepali, Hiina, Vietnami, Jaapani, Tai, Kreeka, Liibanoni, India, Hispaania, Mehhiko jne, jne toitu tahab minusugune endale isiklike võimaluste piires lubada iga päev, patoloogilisemal juhul isegi paar korda päevas.
Kurb tõsiasi on aga see, et juba ainuüksi talutavate Hiina, saati siis Tai või Türgi cuisine’i silmapaistvamate hõrgutiste konsumeerimiseks tuleb inimesel tänaselgi päeval kõigepealt ületada riigipiir. Helsingis ja Stockholmis saab pühendunud orientaalse toidu fänn vatsa korralikult täis, Eestis tähendab Aasia köök aga siiani mingis kentsakas ketšupikastmes serveeritavaid makarone ning peos lagunevaks kärakaks kokkulitsutud Uncle Ben’si riisi otsa torgatud külmutatud krevetti.
Hea küll, eelnev kirjeldus on muidugi teadlik utreering ning põhimõtteliselt olen ma võimeline nimetama tubli viis korralikku Tallinna, kaks Pärnu ja ühe Tartu tavapärasest seljanka-karbonaadi-leivasupi doktriinist eemaldunud restorani. Kuid seda on kõigele vaatamata vähe ning teatavasti ei piirdu Eesti eelnimetatud kolme asulaga.
Head kohad käivad alla
Liiatigi lasub siinsetel restoranidel – eriti orientaalset kööki pakkuvatel – teinegi needus: kui mõnel hakkajal toitlustusettevõtjal õnnestubki tuua kodust bürokraatiat trotsides kõigi vajalike töö- ja elamislubadega Eestisse autentne kokk ning avada korralik toidukoht, märkab uue restorani lojaalne klient mõne kuu möödudes, et köögis askeldab harjumuspärase hiinlase asemel tüdinud ümmarguste silmadega tädike ning kevadrullide valmistamiseks kasutatav õli on olnud korduvkasutuses vähemalt kaks nädalat. Head kohad kipuvad kiiresti alla käima.
Tööturuameti juht Tiina Ormisson kirjutas suvel Eesti Päevalehes, et kõrge kvalifikatsiooniga võõrtööjõule riik takistusi teha ei tohiks ning et unikaalsete tööülesannete täitmiseks, mille jaoks Eestis spetsialiste ei ole, võiks Eesti teistest – miks mitte ka kolmandatest – riikidest inimesi sisse tuua. Sellele mõttele kahe käega alla kirjutades teeksin ettepaneku alustada kokkadest. Neid tuleks tuua siia lennukitäite kaupa.
Küsimus ei ole pelgalt ühe või teise tööülesande täitmises. Korralike “võõrrestoranide” kohalolek on puhas kultuuriküsimus, nagu NATO lennukite kohalolek on julgeoleku- või külalislektorite oma haridusküsimus. Seda õnne, et Haapsalus või Rakveres tekiks korralik hiina või india kogukond ning nende kultuuriline panus sedakaudu suurte metropolide kombel meieni jõuaks, pole paraku loota.
Aga priske taldrikutäis kõrge kvalifikatsiooniga oma kultuuri tundva toidumeistri valmistatud Phad Thaid või Tom Kha Gai suppi oleks märkimisväärne panus teisi kultuure aeg-ajalt ehk pisut altkulmu põrnitseva keskmise eestlase maailmapildi täienemisse.
