MIHKEL REINSALU: Mäe Andrus ja Oru Edgar juba ei tagane

Tallinna rahutuste juuri võiks otsida meie kirjandusklassikast. Eestlasi on läbi aegade iseloomustatud isekate ja üksteise peale kadedate kaasmaalastena.

Kui naabrimehel vähegi paremini läheb, siis tuleb talle kaikaid kodarasse pilduda. Ent kui naabrimehel saak ikaldub, siis rõõmu kui palju. Poliitikute avalikes väljaütlemisel rahutuste ajal ja järel olid mõlemad tegevused esindatud. Oru peremees viimases hädas võttis appi hirmutamise uue ja hullema naabriga, juhul kui Mäe peremees teda oma maadelt eemale peaks tõrjuma.

Pronkssõduri sündmused ja sellega kaasnenud Eesti vastased väljaastumised oleksid võinud kulgeda teisiti, kui Mäe Andrus ja Oru Edgar matnuksid maha oma sõjakirved ning lõpetanuksid jonnimise. Teineteise süüdistamine ja hirmutamine on ikka lihtsam, kui koostöö alustamine. Kas Andrusele ja Edgarile antakse uus võimalus, mil koos kraavi kaevata majanduselu edendamiseks või siis lahti pääsenud seakarja aedikusse ajamiseks, hetkel veel ei tea. Täna istuvad mõlemad käed ristis oma maalapil ning põrnitsevad üleaednikku altkulmu.

Ajastu märk on ehk seegi, et meid kõiki puudutav sündmuste ahel sai alguse Tammsaare kuju lähistel, kelle teos “Tõde ja Õigus” muutus üleöö Nostradamuse ennustuseks. Meis elavad endiselt edasi Andres ja Pearu, kes oma tõe nimel ei astu sammugi tagasi.